Karmo Tüür: oma eitamis-tühistamissoovis käitume ise nagu sovetid, kes hävitasid kõiki eelmise režiimi märke

Kui keegi riietub ordurüütlit meenutavasse mundrisse ja vehkleb mõõgaga, siis see on tore ja lahe, aga punahõnguline teemapark häirib ja ärritab. Kas pole huvitavalt erinev suhtumine?

Meil on kombeks solvuda, kui keegi nimetab Eestit „endiseks nõukogude vabariigiks“. Mitte küll päris kõigil meil, kuid siiski piisavalt paljudel, et seda pidada üldiseks trendiks. Et „no kaua võib, meid ei defineeri meie nõukogude minevik, saage sellest ometi üle, me oleme ammu juba sellest taagast vaba!“

Ühest küljest on see ju täiesti arusaadav. Kes see ikka tahab, et teda määratletaks ebameeldiva mineviku ja grupikuuluvuse kaudu, mida ta pole ise valinud.

See, et solvujateks on tihti inimesed, kes üldist solvumiskultuuri naeruväärseks peavad ja ise grupikuuluvuse alusel üldistusi teevad, pole hetkel oluline. Taoline olmeline skisofreenia on üldinimlik.

Esimene paradoks seisneb aga selles, et sel moel solvudes näitame, et me tegelikult pole ise sellest sovetipärandist üle saanud. Et me ise defineerime ennast selle kaudu piisavalt valulikult, et reageerida ja solvuda.

Me ju näiteks ei ärritu, kui keegi nimetab Eestit endiseks baltisaksa provintsiks, või mis? Ehkki seda va saksa pärandit on meie olmelises kultuuris, linnaruumis jne vähemalt sama palju kui nõukogude oma.

Või siis, et mingites teistes taustamaterjalides määratletakse meid kui Rootsi/Poola/Taani impeeriumite äärealasid, kas see meid morjendab? Pigem vist mitte, võtame seda kui neutraalset või isegi positiivset aspekti oma ajaloost ja räägime uljaid legende, mis näitab toonaste vallutajate kultuuri osana meie omast.