Alternatiivid osutusid küll kahjuks ka tunduvalt kallimateks. Samuti tegid toidutööstused ka vajalikud investeeringud, et loobuda Venemaa maagaasist. Kõik need sammud olid küll keerulised, majanduslikult kahjumlikud, aga vajalikud, arusaadavad ja vältimatud.

Olen aastaid rääkinud sellest, kuidas erinevalt teistest riikidest jättis meie riik oma tootjad kriisiagadel talvetuisku ning hakkama tuli ise saada. Päeva pealt ja oma taskust kinni makstes, oma investeeringuid maha kandes, oma töökohtadega ja koguni ellu mittejäämisega riskides. See kõik kajastus nii sektori suures kahjumis 2022. aastal, kui ka üldises hindade tõusus. Aga me teadsime, et teeme õiget asja ja iga pingutus on kõige väiksem, mida teha saame, et sõjale kiirem lõpp teha.

Kahjuks on viimastel nädalatel löögi alla sattunud kogu seni kokkulepitud ühine arusaam tõest ja valest, heast ja halvast. Kerkib õigustatud ja valus küsimus: kas me oleme ikka veel oma kokkulepetes ühtsed? Kas puhkenud usalduskriis viib selleni, et eelnevatele kokkuleppetele hakatakse käega lööma, sest kui teised teevad, miks siis mina pean jätkuvalt püksirihma koomale tõmbama?