REPORTAAŽ | Kompromiss kompromissitus ühiskonnas. Miks näeme laval ainult endasuguseid?
Priit Raud küsis SAAL Biennaali kuraatorite ja korraldajate juhtkonnalt, kas kollektiivne kureerimine publikut huvitab või mis asi see üldse on.
![Henrique Amoedo ja Marlene Monteiro Freitasi lavastuse trupp tuletas meile meelde, et me näeme laval ainult endasuguseid.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/7a1309e1-072a-4ffc-abe4-1d9da3dd7e0d.jpg?noup&w=1200&h=711)
Kes ei tea – SAAL Biennaal on Eesti, minu teadmiste kohaselt ka Balti- ja Põhjamaade esimene (etenduskunstide) festival, mille tänavune kunstiline tervik on koostatud üheksakesi. Kunstilisi juhte oli üheksa. Raua sõnade järgi oli säärane otsus ideeline: XX biennaal, mis on sõna „biennaal“ silmas pidades toimunud pikka aega, võiks eksperimenteerida ja püüda vastutust jagada. „Seega,“ nagu kirjutab Heneliis Notton festivali brošüüris, „on selleaastase SAAL Biennaali eesmärk jagada vastutuse kandmise koormat. Mil üks tegeleb sõnastamisega, on teistel võimalus mõelda, kui ühel on mure, saavad teised hoolitseda.“