REISIKIRI | „Näete, jõudsitegi maailma lõppu.“ Rännates Lofootidel

Olen alati olnud seda meelt, et suvel tuleks reisida pigem külmale maale, näiteks Norrasse. Nii võtsingi ette seikluse maalilises Lofootide saarestikus.

Mõte Lofootidele sõita tekkis mul tunamullu suvel. Olin Teravmägedes – saarestikus, mis kuulub samuti Norrale. Polaarpäeva tõttu oli ööpäev läbi valge ja põhjapõdraga oli võimalik silmitsi seista keset pealinna Longyearbyenit. Käisin laevakruiisil, kus oli ka pensionäride reisigrupp. Osalised olid pärit Tromsøst ja Narvikust. Juhtusin vestlema norra abielupaariga, kes kõnelesid ka inglise keelt. Heldinult rääkisid nad, kuidas kunagi Tallinna väisasid ja et punakatuseline vanalinn jättis sümpaatse mulje. Mulle aga soovitati, et ikka kunagi ka nende kodukanti väisaks. „Lofoodid on koht, mida kord elus külastama peab,“ märkis naine.

Lendasin Narvikusse vahemaandumisega Oslos. Umbes 14 000 elanikuga linna peamised vaatamisväärsused on muuseumid. Linna nime kandev muuseum on pühendatud raudtee-ehitusele ning sõjamuuseum räägib teisest maailmasõjast, täpsemalt 1940. aastal Narviku all toimunud lahingutest, kus kohalikud ühes mujalt tulnud vabatahtlikega andsid sakslastele korraliku vastulöögi. Samas pommitasid sakslased Narviku suures ulatuses puruks. Kokkuvõttes said sakslased linna ja sadama enda kätte peaaegu sõja lõpuni. Sõjamuuseum on asjakohane ajaloorännak, kus näeb rohkelt videomaterjali ja suures saalis välja pandud toonast relvastust ning sõidukeid.