ARVUSTUS | Hell ja õrn megametallimees. „Põrgu katlakütja“ on Seaküla Simsoni kujude vääriline

Ilmne on filmi ülesehituse suund: bravuurse ja boheemliku skulptori kujutamisest lüürilise ja hapra natuurini, brutaalsest rauatagumisest filosoofiliste sisekõnede ja dialoogideni. Ka tema tööde näitamise järjekorras on suund grotesksetelt, sageli humoristliku kallakuga taiestelt („Tal peab alati olema mingi nali või vimka sees“) realistlike ja hingestatumate poole (1944. aasta suurele läände põgenemisele pühendatud „Ema ja tütar“). Tõsi, hingestatus ei välista huumorit ja seda laadi näiteid leidub ka Simsonil. Sellised on kasvõi Arvo Pärdile pühendatud jalgrattaga poiss Rakvere peaväljakul ja Nõmme rajaja von Glehni kuju tema kuulsa lausega „seie saagu linn“. „Eks ta nende peenistega kuulsaks sai omal ajal,“ öeldakse filmis, kuid seesugustest saavutustest näeme ainult miniatuurset „Vigurivänta“. Küll aga näeme metallist lehmakooki, millel on sünnipäevaküünlad. Pika habeme, volüümika kehaehituse ja pidevalt ääsitule ääres tontlikult loitva näo tõttu omandab skulptor tõesti põrguliku oreooli, nagu pealkiri eeldab. Ja kuigi film liigub ülesehituselt tontlikkusest hingestatuse poole, ei muutu Seaküla Simsoni mefistolik välimus ju lõpuni.