Olukorra absurdsust ilmestab asjaolu, et me ei saa rääkida siseturvalisuse valdkonna võimekuste suurendamisest ja arendamisest, vaid niigi õhukeseks nüsitud „kindlates kätes Eesti“ võimekuste säilitamisest. Seda ajal, kui Euroopa vastu peetakse julmimat sõda pärast viimast maailmasõda. Näib, et probleem on suhtumises ning julgeolekuolukorda arvestades on planeeritav valdkonna kärbe reaalsusest irdumise sümptomiks.

Eesti inimestele abi andmise võimekusi vähendava 11 miljoni eurose kärpe põhjendusi oleme rahandusministrilt kuulnud erinevaid. Nii said viimaste aastate kriisides eesliinitööd teinud siseturvalisuse töötajad teada, et nende valdkonnas on nende teadmata toimunud äkkrikastumine.

Kriisiaegsed rahaeraldised on nimelt rahandusministri silmis muutnud siseministeeriumi haldusala avaliku sektori kulakuks. Asjaolu, et raha anti juurde, sest kriiside ajal tuli politseinikele, päästjatele ja häirekeskuse töötajatele päriselt ka tööd juurde, kipub meelest minema.