Kõik need raskused oleksid olnud seljatatud või ennetatud palju kiiremini ja varem, kui riik poleks maganud maha hetke, millal oli võimalik ja ka vajalik olukorda sekkuda ning asuda kriisi (ehk käest ära läinud energiahindade ja inflatsiooni kasvu) juhtima. Seda ei juhtunud.

Olen aastaid rääkinud sellest, kuidas erinevalt teistest riikidest jättis meie riik oma tootjad kriisiajal talvetuisku ning neil tuli ise hakkama saada. Päeva pealt ja oma taskust kinni makstes, oma investeeringuid maha kandes, oma töökohtadega ja koguni ellu mittejäämisega riskides. Riik on seni olnud kurt: ei kuule ega kuula, et iga päev teatab keegi töötlevast tööstusest koondamisest või koguni sulgemisest.