POLIITKOLUMNIST | Reili Rand: võtame jultunud „räpinad“ riigikogus peagi letti. Väetite arvelt koonerdamine on kuritegelik

Võib jääda ekslik mulje, et hooldusreform on vajunud hädaorgu. Vaatamata siin-seal ilmsiks tulnud tõsistele probleemidele ei ole see kaugeltki nii.

Septembri alguses täitus kaks kuud pikisilmi oodatud hooldusreformi jõustumisest. Reformi rakendumine oli Eesti sotsiaalpoliitikas kahtlemata pöördeline sündmus: esmakordselt tuli riik abivajajatele ja nende peredele hooldekodu kohatasu maksmisel appi.

Kui muidu eakate mured just ülearu palju meediasse ei murra, siis tänavu on reformi erinevatele tahkudele pööratud tähelepanu nii enne kui pärast 1. juulit. Enamasti küll kriitilises võtmes, mis on ka mõistetav, sest ühegi reformi, liiati veel nii mastaapse, elluviimine ei möödu valutult. Probleemidele osutamine on igati tervitatav – see aitab kaasa vigade parandamisele.

Kuidagi ei tohiks olla nii, et riik annab omavalitsustele arvestataval määral raha juurde, et hooldekodu muutuks palju kättesaadavamaks, aga tulemus kipub olema äraspidine. Asi on paljuski hoiakutes, suhtumises kõrges eas kohalikesse inimestesse.

Omavalitsusjuhid peaksid hästi teadma, et üldhoolekande korraldamine ja tagamine, sealhulgas koduteenuste pakkumine ja arendamine on valdade ja linnade kohustus. Nagu ka seda, et seni hoolekandele kulunud raha ei tohi kulutada millekski muuks.