Toomas Alatalu: Prantsusmaa – solvunud laps suures poliitikas

Pärast Teist maailmasõda on Pariis üritanud end pidevalt rahvusvahelises poliitikas kummaliste võtetega suuremaks mängida.

Teade, et ka Prantsusmaa president Emmanuel Macron ei lähe ÜRO Peaassambleele (nii nagu ka Hiina liider Xi Jinping, India peaminister Narendra Modi ja Venemaa president Vladimir Putin) ajendab eeskätt nentima, et ega sellest maailma poliitika seisma ei jää. Teiseks meelde tuletama seda, et Prantsusmaa tänase presidendi senise käitumise tulemusena on maailmas mõnigi asi läinud mitte kõige targemal moel. Ehk siis – äkki parem ongi, kui ta mõnda asja pealt vaatab!?

Asjade tänane seis saab selgeks Prantsusmaa ajalugu vaadates. XVIII sajandi lõpu suur Prantsuse revolutsioon kinkis maailmale suurepärased ideaalid - vabadus, võrdsus, vendlus! - ent järgnes Napoleoni juhitud vallutamine ja ainuperemehetsemine Euroopas, mis ühendas kõik teised ja lõppes Pariisi vallutamisega. Sama sündis ka Teise maailmasõja alguses. Kindral De Gaulle’il siiski jagus mehisust vastu hakata ja sündmuste kulgu pöörata, seda ka Prantsuse kolooniates asunud vägede toel. Kõige targemad järeldused sellest säilinud võitlusvaimust tehti Kremlis ja just tänu Stalinile kutsuti Prantsusmaa 1945.a. suurte laua taha „viiendaks politseinikuks“ sõjajärgse maailma kujundamiseks.