EESTLANE USA KÕRBEST | Laps pole ainult kodu, vaid ühiskonna peegel. Me kõik vastutame
(29)Asendame sõna kodu ühiskonnaga ja saamegi teada inimkonda painava probleemi. Me pole mitte ainult normaliseerinud pideva solvumise ja sellest pasundamise, oleme normaliseerinud ka alandamise, halvustamise ja tagakiusamise kui oma tunnetega tegelemise meetodid.
Sel nädalal käis kohalikust meediast läbi kaks pealtnäha radikaalselt erinevat uudist – kohalike keskkooliõpilaste tülid ja USA diplomaatide väljasaatmine Venemaalt. Nende kahe uudise tuum on aga üks ja seesama.
Nädal tagasi oli mu 11. klassi poeg koolist tulles ähmi täis. Koolis olla olnud vahetunni ajal kaklus. Inglise keeles on selleks oluliselt auväärsem fight, või siis võitlus. Selline päris värk, kus kaks tegelast kargasid üksteisele ninna.
Mu esimeseks reaktsiooniks oli küsimus, mille esitavad kõik lapsevanemad üle maailma, kui nende laps informeerib neid koolikaklusest.
„Kas Sina kaklesid?“
Ei. Kaklejateks olid hoopis kaks tüdrukut.
Hingasin kergendatult.
10 sekundit kaklust igavesti sotsiaalmeedias
Oma keskkooli ajast ei mäleta ma ühtegi kaklust. Põhikoolist küll. Keegi andis kellelegi ükskord peale kooli linnavahel jalaga, kuna see oli teda taga rääkinud. Sellest oli suur kuri karjas – direktor, õpetajad, lapsevanemad ja linnaelanikud küsitlesid, arutlesid ja kuulasid üle.
Kakluse peaosatäitjad ja tunnistajad käisid, sabad sorgus, mööda seinaääri. Tulemuseks oli individuaalne ja grupiviisiline vabandamine ning kogu linna ja kooli kogukond tundis olukorra parast sügavat häbi. Nädal hiljem oli võhm juhtumist välja imetud ja elu läks edasi.
Võib-olla oli keskkooli ajal ka kakluseid, aga need ilmselt aeti võimla taga kuusepuude varjus ära, et vältida põhikooli-aegset protsessi.
Tallinna ülikoolis oli kord kaklus enne sotsiaalteaduse loengut. Üks täiskasvanu klobis teist täiskasvanut. Enne kui keegi reageerida jõudis, oli ühel nina verine ja mõlemad kadusid silmapiirilt, sest õppejõud lähenes sündmuskohale. Ajalugu on sest sündmusest siiani vaikinud.
