Kalev Stoicescu: vaadakem, kuidas Venemaa püüab praegu pingutada, et olla võimeline sõda jätkama

Ukraina liikmelisus NATO-s on Putini ja putinlaste õudusunenägu, mille vastu nad võitlevad, muidugi tunnistamata, et see on ukrainlaste vaba voli ja valik. Venemaa agressiooni tulemus peab olema see, et Euroopa saab Ukraina võrra tugevamaks ja rikkamaks ning Venemaa jääb ilma kõigest ja lakub oma haavu pikka aega.

Venemaa juhtkond ja vene rahvas kukkusid läbi, kui nad ei suutnud ette arvata enne 24. veebruarit 2022, et ukraina rahvas, olgu küllalt suures osas venekeelne, hakkab neile niivõrd ägedalt ja tulemuslikult vastu. Teisest küljest tunnevad ja tunnetavad venelased Ukraina väärtust paremini kui paljud Euroopa riigid.

Ukraina ja kogu demokraatliku maailma agressioonivastase võitluse kilbil on kirjas läänelikud väärtused ja rahvusvaheline õigus, kuid Venemaa jaoks tähendab Ukraina palju enamat kui territoorium ja imperialism. 1999. aastal Kremlis võimule tulnud „kagebeelased“ on ka suured ärimehed, olgugi pigem mafioosod.

Ukrainal on tohutu suur majanduslik potentsiaal, alates metallurgia- ja masinatööstusest ning lõpetades põllumajandusega, mida Euroopa saab endale, kui Ukraina temaga lõpuks lõimub. Venemaa ei taha Ukrainast mitte kuidagi ilma jääda, mistõttu ei ole ta muutnud oma peamist eesmärki.

Moskva tunnetab samas, et Ukraina libiseb paratamatult eest ära, ning üritab halastamatult hävitada Ukraina elutähtsat taristut ja muid majandussubjekte. Kui Venemaa neid ei saa, siis olgu nad varemetes. Venelaste peas keerleb muidugi oma „õiguse“ ja respekti küsimus, mida nad ei pea vajalikuks välja teenida – see jäägu nõrkadele –, vaid jõhkralt nõuda, kasvõi tuumaähvardustega.