Tavainimeste kannatused on lääne heaoluühiskondade inimestele arusaadavamad ning see võimaldab avalikku arvamust mobiliseerida Ukraina toetamise jätkamise suunal.
Minu jaoks on viimaste päevade kõige kõnekam sündmus Venemaa raketirünnak Ukraina energiataristu pihta. Kõnekas seetõttu, et see on märk jõuetust vihast, mis halvab Venemaa juhtide meeled ning poolteist aastat peale sõja algust ei oska nad ikkagi suures vihas teha muud, kui rünnata Ukraina energiataristut.
Kokku lasti lennukitelt Tu-95MS välja 44 tiibraketti H-101/H-55/H-555 ning see oli esimene rünnak Ukraina energiataristu pihta peale kuuekuulist pausi. Defence Expressi andmetel Venemaa on püüdnud viimasel ajal säästa oma strateegilisi pommitajaid Tu-95MS, lastes neilt korraga mitte rohkem kui kaks raketti, aga nüüd lasti 4-5.
Ukraina tulistas alla 38 tiibraketti ning olukorra tegi keerukamaks see, et tiibraketid tegid enne sihtkohta jõudmist erinevaid manöövreid õhus, muutes tihti suunda. Eks ole ka Ukraina suure territooriumiga riik ning kogu riiki efektiivse õhukaitsega on keeruline katta.
Tiibraketid on kallid ning neid on keeruline suurtes kogustes kiirelt juurde toota, seega võiks nii massiivsel rünnakul mingi suurem eesmärk olla. Mida siis Venemaa saavutas? Kõige suuremad kahjud infrastruktuurile on Rivne oblastis, kahjustusi said veel neli oblastit, aga rünnaku mõju nullib sisuliselt asjaolu, et Ukrainas kestavad soojad ilmad (eelmisel aastal alustas Venemaa rünnakutega infrastruktuuriobjektide vastu kuu aega hiljem) ning et peamiselt said pihta elektriliinid, on nende parandamine suhteliselt lihtsam.
