PÄEVA TEEMA | Desiree Mumm: aitab leebusest! „Ja russki“ sildikandjaid peab jõuliselt karistama

Eesti vajab veel enam tegutsemisjulgust ja peab selgelt karistama „Я русский“ liikmeid.

Agressoorriigi loosungitega lehvitamine sõja ajal ei ole süütu otsus, vaid sihilik provokatsioon ning sõja toetamine. Millist karistust selline tegevus tänasel päeval, rõhutan, sõjaolukorras, Eestis vääriks?

Käesoleva kuu keskel hakkasid Tallinna tänavatel liikuma autod, millel seisavad venekeelsed kleebised „Я русский“ („Ma olen venelane“). Loosungid on tekitanud avalikku pahameelt, kuid korrakaitseorganite reaktsioon on minu hinnangul selgelt liiga leebe.

Me teame, et tänase seisuga on poolavalikes sotsiaalmeedia gruppides nagu platvormil Telegram kümneid kui mitte sadu tuhandeid liikmeid, kes kujundavad avalikku arvamust ning ostivad pidevalt viise Eesti julgeolekut ohustada.

Ka selle loo peakangelane on üks selline, Pavel Sevtšenko, tema ongi „Я русский“ liikumise algataja. Selle aktsiooni hingeeluga saab samuti vastavas Telegrami portaalis tutvuda. Ajakirjanik Martin Laine on äsja oma X (varem Twitter) kontol välja toonud, et aktsiooni organiseerijate Telegrami vestlusest ilmneb, et kleepse saab osta Paveli naisele raha kandes.

Minul isiklikult tekib selle info põhjal küsimus, kui palju me veel kannatama oleme nõus suurest kartusest? Leian, et ainuke viis tõkestada Venemaa infotegevust on seista sellele vastu võimalikult karmide meetmetega. Kui meie naaberriik oli keeleoskamatuse tõttu peaaegu nõus riigist välja saatma inimesi, kes riigikeelt ei räägi, siis miks ei võiks Eesti võtta reljeefsemaid seisukohti?