Lea Danilson-Järg: vihakõne seadus lammutab sõnavabadust ja maksab meile valusalt kätte

Kui sõnavabaduse kitsenemise suundumused jätkuvad, on tagajärjeks stagnatsioon ja autokraatia.

Eile oli riigikogus esimesel lugemisel valitsuse poolt algatatud vihakõne seadus. Eesti on sellele Euroopa Liidu poolt peale surutavale rumalusele seni aastaid edukalt vastu seisnud. Praegune Kaja Kallase valitsus on aga kahjuks otsustanud Eesti eest seismisest loobuda ja alla anda.

Tegemist on järjekordse olulise veaga Reformierakonna valitsuse eksimuste pikas reas. Kahjustades sõnavabadust satub ohtu ka demokraatia ja õigusriik ning seda ei saa mitte mingil juhul aktsepteerida.

Vihakõne seadus on Eesti jaoks täiesti ebavajalik, sest vaenamise kohta on meil juba olemas karistusseadustikus üheselt ja selgelt mõistetav paragrahv 151. Vajadust muudatuste järele ei ole näidanud ka praktiline elu.

Kusjuures Eesti pole vihakõne kriminaliseerimisele vastu seismises seni sugugi üksi olnud. Vastavate regulatsioonidega seotud EL rikkumismenetlused on käimas veel mitmete riikide suhtes, kus terve mõistus on seni peale jäänud. Eesti allaandmine nõrgestab ka nende positsiooni.

Eesti kuulumine Euroopa Liitu on kahtlemata oluline ning vajalik. Siiski ei tähenda see, et peame liikmesriigina kõiki rumalusi üle võtma ega tohikski seda teha, sest probleemidest vaikimine muudaks Euroopa Liitu nõrgemaks, mitte paremaks. Eriti hull on aga, kui me rumalustele veel omaltpoolt vunki juurde kirjutame ja valitsuse esitatud eelnõu kahjuks nii just teebki.