Ma olen nõus, et riigirahandusele on jätnud tugeva jälje ka kriisid – covid, energiakriis, julgeolekukriis – Venemaa sõda Ukrainas. Kuid samas ei maksa eelmistel valitsustel selle taha liialt peituda. Riik on elanud juba aastaid üle oma võimete, inimestele on valetatud ning kahjuks on riigivalitsejad elanud ka ise soovunelmates või siis ka teadlikult, pettes inimesi printsiibil – peale meid tulgu või veeuputus. See uputus on nüüd käes – kõik erinevad riskid on realiseerunud.

Enne valimisi ei soovinud ükski vana erakond maksudebatti avada. Ebapopulaarne teema, nagu on tunnistanud ka peaminister ja Reformierakonna juht Kaja Kallas. Kuid nagu on öelnud president Toomas Hendrik Ilves: „mis on toonud meid siia, ei vii meid enam edasi!“ Viimane aeg on käivitada diskussioon, millist riiki me tahame ja kui palju me oleme nõus selle eest maksma.

Eesti 200 üle naerdi nulleelarve ja personaalse riigi tõttu – see on tänaseks kujunenud ainukeseks reaalseks poliitikaks, mida me ellu viime. Vaatame üle kõik kulud ja teenused – disainime vajaduspõhise, isikliku riigi – nii pole kunagi maailmas varem tehtud. Mõistlik igal juhul, kuid paraku see suurt pilti ära ei lahenda, vaid annab meile ausa pildi, mida maksumaksja saab oma makstud maksude eest.