„Ema imestas, et on põuavälk, aga vihma ei tule.“ Küüditatud eestlastest said Nõukogude tuumaeksperimentide tunnistajad

1949. aastal asustati osa märtsis Eestist välja veetud inimesi maailma suurima tuumapolügooni äärde. LP vestles neist viimase elusolijaga.

Pärast 1991. aasta augustiputši läbikukkumist Moskvas oli Kasahstani võimude üks esimesi tegusid sulgeda Semipalatinskis asunud maailma suurim tuumapolügoon. Sellel korraldati 1949. aastast üle 500 tuumaplahvatuse, mis mõjutasid rängalt selle naabruses Venemaa ja Kasahstani aladel elanud mitmesaja tuhande inimese tervist. Mõned keskkonnakaitsjad on väitnud, et Semipalatinski katsetuste tekitatud ökoloogilist kahju võib võrrelda 50 Tšornobõli katastroofiga. Tekitatud kurja ulatust on võimatu lõplikult välja selgitada, sest 1980-ndate teise pooleni oli kõik seda puudutav rangelt salastatud.

Võib-olla pole just seetõttu Eestis väga laialt teada, et Semipalatinskis toimunu mõjutas sadu eestlasi, kellele oli osaks saanud niigi suur tragöödia – küüditamine. Neid, kes võiksid sellest rääkida, pole enam meie hulgas. Paljud neist surid õige varsti pärast sundasumiselt Eestisse naasmist.