Doris Kareva 65. Lapsest saati luuletaja, armastaja surmani

Armastatud luuletaja teekond sõnas on kestnud lugejate rõõmuks ümmarguselt pool sajandit.

Doris Kareva pidi eesti luules kohal olema enne, kui ta päriselt ilmus. Ta oligi, igatsusena. Igatsusena ebamaiselt kauni maise kujuga poetessi järele, kes sõnastab igavikulisi küsimusi elu, armastuse ja surma kohta, andes neile sageli krüptilisi, kirglikult laetud vastuseid, mida võib lugeda tuhandeid kordi ja mõista ikka midagi uut nii enese, maailma kui ka lõpmatuse kohta. Ühesõnaga, oodati oraaklit, kes ütleks: miraakel. Ta tuli.

Kareva kehastab nii oma luule kui ka isikumüüdiga kõike seda, mida peetakse luuleliseks. Ta vastab oma isikuga liigagi hästi ettekujutusele selle kohta, missugune üks (nais)luuletaja peab olema ja kuidas kirjutama. Olge hoiatatud, see on lõks. Sellesse saatanlikku lõksu on Kareva retseptsioonis astutud peaaegu algusest peale, enim tema 1990. aastate luule, osalt aga tänaseni ulatuva loomingu mõtestamises. Asi on selles, et luule ei ole luuleline.