POLIITKOLUMNIST | Margit Sutrop: Kes tahaks elada küürakana? Ehk miks otsustasime maksuküüru kaotada

Ma ei looda, et meil õnnestuks maksuküsimustes leida täielikku üksmeelt. Küll aga on võimalik leida lahendus, kus hundid söönud ja lambad terved. See on süsteem, kus nõrgemad on kaitstud, aga kõigil säilib motivatsioon rohkem pingutada.

Kui ma ülikoolis tudengitele väärtustest räägin, siis toon õiglusest rääkides neile lihtsa näite, kus ema peab jagama enda küpsetatud koogi õiglaselt kolme lapse ja vanemate vahel. Kui ema kooki küpsetama hakkas, oli isa tööl. Ema palus lapsi appi, üks oli liiga väike, et aidata, teine tahtis arvutimänge mängida ja appi tuli vaid kolmas laps. Kook sai valmis ja ema hakkas seda lahti lõikama. Aga kuidas seda õiglaselt jagada?

Kas jagada kook võrdselt või anda suurem tükk sellele lapsele, kes aitas või hoopis isale, kel kõige suurem kõht. Tudengite vastused on erinevad, osadele tundub õiglane jagada vajaduse järgi, teistele jälle teenete järgi, kolmandad peavad õiglaseks jagada võrdselt.

Mõni pakub ka kompromissi – jagame algul võrdselt, sest kui väiksemal lapsel kooki üle jääb, saab isa ju tema tüki ära süüa. Seda, kes ema abistamisest keeldus, tahavad vähesed karistada.

Samas olukorras on ka valitsus, kes peab otsustama, millise õiglusprintsiibi alusel makse koguda ja kuidas kogutud raha jagada. Peatume ühel maksul – tulumaksul.

Mul on tunne, et maksuküüru ebaõiglust ja sellest saadavat võitu on inimestele vähe selgitatud.