KOLUMN | Liisa Pakosta: miks hoida punasümboolikat alles lastelastele?

Eetiline lahendus oleks, kui riik laseks omanikel endil otsustada ja toimetada, kaitsmata meile vaenuliku riigi agressioonisümboolikat kõikide maksumaksjate raha eest.

Ajast aega on asju pärandatud ühelt põlvelt teisele, ja sugugi mitte ainult praktilistel kaalutlustel. Võõra jaoks pole keskpärasel perekonna fotoalbumil mingit tähendust ega väärtust, aga järeltulijatele on seal lugu nende identiteedist, loost, juurtest ja päritolust.

Sõjas põles meie peres kõik maha, ent alles on vanavanaema plekist kommitoos, milles tema hoidis nööpnõelu ja hoiame senimaani. Üks kulunud rätt ka, mida vaatamata kahjustustele uhkusega pidulikel hetkedel kanda. Väiksed, aga suure emotsionaalse tähtsusega asjakesed. Nööpnõelte asemel kasutan õmblemisel moodsamaid klambreid, mis vajavad suuremat karpi ja salli ei hoia ma seepärast, et muidu kael külmetaks.

Ilma perekondliku tähenduseta poleks neid identiteeditunnet ja juuri hoidvaid asjakesi minuni vast alles hoitudki, kuna praktilist tähendust neil enam pole. Aga juurte tunnetamiseks on need armsad abimehed. Rahuajal päris kõikide asjade ja hoonete muutmata kujul alles hoidmine pole lihtsalt võimalik, kõike muuseumiks muuta ei saa. Tuleb teha hoolikas valik.

Tulevastele põlvedele hoidmiseks valitakse välja majad ja asjad, millel on üle-Eestiline emotsionaalne tähendus, terve Eesti rahva jaoks. Need ongi üleriigilise tähtsusega kultuurimälestised või hooned-rajatised muinsuskaitsealadel. Neid identiteedi jaoks kõige olulisemaid noppeid hoiame kogu rahva hoole all tulevastele põlvedele alles.