Seejärel olen läinud rõõmsalt üle eesti keelele, aga meie vestlus on keelebarjääri tõttu sellega tavaliselt lõppenud. Mõnel korral oleme jätkanud vestlust inglise keeles kui lingua franca’s (rahvusvahelise suhtlemise abikeel).

Mida aeg edasi 20. augustist 1991, seda enam kurvastab mind teatud osa kaasmaalaste ükskõiksus ja põlgus Eesti Vabariigi riigikeele suhtes. Pean tunnistama, et pärast 24. veebruari 2022 on see hakanud mind rohkem häirima.

Ei ole õige, kui inimene pöördub näiteks bensiinijaamas müüja poole vene keeles ja tema soov täitub, nagu töötaks leti taga kuldkalake kuulsa Vene kirjaniku Puškini kunstmuinasjutust. Veelgi enam – müüja läheb sageli sujuvalt üle vene keelele, nagu asuks bensiinijaam mingis Vene oblastis!

Samasugune olukord võib ette tulla toidupoes, riidepoes, ehituspoes, pubis, linnaosavalitsuses, kus tahes.

Ma ei taha siinkohal heita varju umb- või monokeelsetele kaasmaalastele, vaid mitmekeelsetele eestlastele, kes ei väärtusta Eestimaal eesti keelt. Kui igas Eestimaa asutuses alustataks vestlust eesti keeles ja jäädaks lõpuni truuks eesti keelele, siis tekiks muukeelsetel, sh venekeelsetel inimestel, motivatsioon hakata eesti keelt õppima. Esialgu