Maksumaksja rahakott ei ole põhjatu. Seega peame hoolikalt mõtlema, milliseid kulutusi võtame ühiskonnana enda kanda ja milliseid mitte. Näiteks oleme ühiskonnas kokku leppinud, et rahastame meie ühisest rahakotist haridust, tervishoidu ja riigikaitset. Me kõik saame sellest osa, kui meie riik on hästi kaitstud ning siin elavad targad ja terved inimesed.

Mis puudutab ühistransporti, siis maksumaksja raha eest on põhjendatud selle pakkumine lastele, eakatele ja puuetega inimestele ehk neile, kel on vaja oma igapäevaeluks seda teenust kasutada, kuid kel võib olla raskusi selle eest tasumisega. Tööealise terve inimese sõitude eest tasumisel peame endale aga teadvustama, et kui need ka kinni maksame, on meil vähem võimalusi aidata neid inimesi, kes rohkem abi vajavad.