Demy Landson: suurriigid võivad ju tuumajaamadega eksperimenteerida, aga väikeriikides riskideks ressurssi pole

Kui asi puudutab tuumajaamasid, eriti neid siiani sisuliselt testimata ja arendamisjärgus versioone, siis kas siinkohal on võimalik öelda, et tugineme kogemusele?

Arutelu Eesti energiasektori tuleviku üle jätkub. Tehes vabaühenduste kliimavõrgustiku koordinaatorina iga kuu kokkuvõtteid kliima- ja keskkonnateemadega seotud arvamusavaldustest ja seisukohtadest ning jälgides lähedalt meediamaastikul toimuvat, julgen väita, et klaari pilti on keeruline saavutada ning diskussioonidest on sageli puudu just üks, aga see kõige olulisem sõltumatu osapool.

Artiklis tuuakse lisaks üllatuslikult välja ajalooliselt eriti tundlik teema - fosforiit, mille kaevandamist tuleks Kallemetsa arvates miljardkäibega tööstuse loomiseks esmajärjekorras kaaluda. Ilmselt tuleks fosforiiti jõudsalt kaevandama hakata siis, kui kaalume 720 tonni radioaktiivseid tuumajäätmeid sinna samma pinnasesse sadadeks tuhandeteks aastateks matta, kui tuumaenergia 2024. aastal riigi poolt rohelise tule peaks saama.

Siinkohal on ilmselt õigustatud öelda, et kui meie tulevik oleks puhtalt eraettevõtjate kätes ja riigil või kodanikuühiskonnal poleks võimalik sõna sekka öelda, siis oleks tulemus üpris trööstitu, kuna Eesti elu- ega looduskeskkond nendest ettevõtmistest kasu ei lõikaks.

Keskkonnaühendused on pingutanud, et püüda tekitada võimalusi inimestele teema osas kaasa rääkida ning sageli tuuakse üritustel lauale argumendid, millest rääkimine kipub tuumaenergia poolehoidjate esitlustest välja jääma. Üle-eelmisel nädalal Eesti Rohelise Liikumise algatusel korraldatud ligi saja külalisega filmi- ja aruteluõhtul moodultuumajaamade riskidest kerkis mitmeid olulisi küsimusi, millele võiks ehk ka riik sõltumatu osapoole rolli täitjana vastamist kaaluda.