Andres Kaarmann: ei ole võimalik rääkida “valgest riigist“ kui president on "must"
(46)Paljude Eestiga ühte väärtusruumi kuuluvate riikide jalgpalliliidud näitasid kõhkluseta punast kaarti UEFA kavatsusele lubada Venemaa noored jälle rahvusvahelisele areenile. Eesti Jalgpalliliidu juhid ei suutnud isegi kollast kaarti taskust välja võtta.
Aasta oli 2008. Pronksiööst oli möödunud veidi üle aasta. Tänu ajaloo esimesele suuremale riiklikult organiseeritud küberrünnakule oli pisikesest Eestist ühtäkki saanud küberturvalisuse eestkõneleja kogu maailmas.
Ma arvan, et ma ei liialda kui väidan, et meie rahvusvaheline positiivne mõju tol hetkel oli tohutu ja võrreldav Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumisega. Asjatundjate ja ajakirjanike tung Eestisse oli meeletu ning kutsed rahvusvahelistesse kõnekodadesse ummistasid meie asjaosaliste postkaste. Olime hinnatud ja oodatud külalised maailma kõige tähtsamate laudade ümber.
Ja siis nagu välk selgest taevast võtab Eestis alaliselt resideeruv Briti ajakirjanik Abdul Turay sulepea ning kirjutab arvamusloo „Väike valge riik ja must president“. Toona mõjus see arvamusavaldus nagu sipelgapessa visatud uss.
Väike ja valge assotseerus sallimatusega kõige selle vastu, mis meile võõras tundus. Noorematele lugejatele ääremärkusena, et Boltid ja Woltid veel tänavatel ei vuranud, kuid „pärismaalastel“ oli juba võimalus pesapallikurikatega Mustamäe mändide all meist erineva nahavärviga tudengeid taga ajada.
