Allar Jõks Eesti poliitika kriisist: seadusega ei saa ravida nappi riigimehelikkust ja kasinat lastetuba

Mida teha näilike eelnõude ja arupärimistega, mille ainsaks eesmärgiks on riigikogu ummistamine kriitilise piirini? Või kuidas kohelda saadikuid, kes juurutavad riigikogus poetagust kultuuri või eiravad ametivannet jääda ustavaks põhiseaduslikule korrale?

Riigikogu on ummistunud kevadel opositsiooni poolt esitatud arupärimisest ja eelnõudest, mille ainsaks eesmärgiks oli riigikogu töö takistamine. Nimetame seda parlamentaarse kultuuri kriisiks. Toimivat riigiõigusliku lahendust siin ei paista. Seadusega ei saa ravida nappi riigimehelikkust ja kasinat lastetuba. Päästerõngaks võiks olla poliitiline kokkulepe.

Aga kuidas tagada tulevikus parlamendi töövõime nii, et oleks kaitstud enamuse õigus oma poliitikat ellu viia ja vähemuse õigus olla ära kuulatud ja arvesse võetud?

Selleks tuleks kaevuda põhjustesse, miks obstruktsiooni kasutatakse.

Esiteks maailmavaateline või selle puudumisel dogmaatiline vastuseis kavandatavale regulatsioonile.

Teiseks riigikogu töövõime halvamine eesmärgil-mida halvem, seda parem. Teisisõnu parlamentaarse demokraatia elujõu kahtluse alla seadmine.