ARVUSTUS | „Päikeseaeg“. Iga päev midagi huvitavat ei juhtu, kuid pikas perspektiivis päris mõnus elu

Liis Nimik on teinud filmi, nagu Tõnu Õnnepalu kirjutab raamatut: vaatab aknast välja, ja mida näeb, seda näitab.

„Päikeseaeg“ ei ole meie dokumentaalfilmide seas muidugi mingi täiesti erakordne teos. Vähemalt minul oli küll kogu aeg selline tunne, et olen seda ju näinud. Aga filmitegija eesmärk polnudki vaatajaid millegi enneolematuga üllatada. Tema tahtis teha „filmi sellest tundest, kui minna Saaremaale, panna kahe õunapuu vahele võrkkiik, lihtsalt olla seal ja tunda, et mingi laadija laadib su täis“, nagu selgub Kaspar Viilupile antud intervjuust (Sirp, 6.10).

Siin ilmselt ongi võti, miks olustik ja tegevus nii tuttavad tunduvad: paljudel meist on sellise eluga isiklik kogemus. Nimiku jaoks on selline koht vanaema juurest Saaremaal. Mina libisesin filmi vaadates ajas aastakümneid tagasi, omaenda lapsepõlve, elades uuesti läbi argipäeva väikeses Järvamaa külas, suvesid vanaema juures Virumaa alevikus ja hilisemaid pistelisi kokkupuuteid samasuguse maaeluga. Aga tänapäeval on sellel nii palju erisuguseid külgi, paljude silmis ei sarnane elu maal üldsegi „Päikeseajas“ nähtuga.