Ilmar Kink: automaksuga „karistatakse“ säästlikku käitumist, aga mittesäästlik tarbija nügimist ei tunne

Südametunnistuse saab maha rahustada argumendiga „ah, mis ma siin ikka üksinda tuuleveskitega võitlen. Kui ma niikuinii selle auto eest maksma pean, siis las teeb midagi kasulikku kah“.

Automaksu väljatöötajad kasutavad selle õigustamiseks keskkonnakaitsele ja kliimakriisile viitavaid argumente, nagu „automaksu kehtestamisega soovime nügida inimesi vähemsaastavamate sõidukite kasutamisele“. Kuidas on aga lood tegelikult ja kas vastav argumentatsioon ikka peab paika?

Kui jätta välja mõnede eriti radikaalsete „tagasi-puu-otsa“ mentaliteediga aktivistide arvamus, siis kliimakriisi ja sotsiaal-majanduslikust seisukohast vaadatuna on üldlevinud kujutlus ideaalinimesest midagi järgnevat – majanduslikult jõukas, aga valib teadlikult keskkonnasäästliku tarbimise, s.t igapäevased toimetused teeb jalgsi-rattaga-ühistranspordiga; omab head ja vastupidavat autot, mida aga vahetab mitte sagedamini kui 10 aasta järel ja mida kasutab peamiselt nädalavahetusel väljasõitudeks ja lähipiirkonna puhkusereisideks, s.t läbib aastas võimalikult vähe kilomeetreid.