ARVUSTUS | Elu läheb edasi, olgu ajaloo laugas kuitahes sügav ja tume

Poola näitekirjaniku Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass“ on sünge vaatamine, kuid lavastuse lõpunoot on siiski rõõmus.

Minu ainukene kokkupuude Poola rahvuslusega on 2017. aasta novembrist, kui pahaaimamatu turistina sattusin poola natside meeleavaldusele. Säravad pealaed kahemeetriste meeste otsas näisid ulatuvad silmapiirini. Täiesti juhuslikult kandsin tol päeval valget särki ja punast salli, nii et sobisin üritusele ideaalselt: kaugelt näha, et poolakas ma ei ole, sain kramplikus inglise keeles komplimentegi. Mäletan hästi hirmutavas rahvahulgas ootamatult tekkinud vabadus- ja turvatunnet: ma olen valge, suhteliselt blond mees, mul pole midagi karta. See tunne ajas iiveldama, tundsin iga rakuga, et kuskil siinsamas linnas on inimesed, kel täna õhtul järelikult on põhjust karta. Õhtul ja öösel hotellitoas telerit vaadates sain teada, et need teised on juudid ja pagulased, kes ohustavad katoliku usku, Poola riiki ja valget rassi. „Vahi lugu,“ mõtlesin, „võib-olla olen ka mina mõnel neist fotodest, mida maailma ajakirjandus jooksvalt avaldas.“ Saatuse veidrus, et see meeleavaldus on vist ainukene, millel elus „käinud“ olen.

Tadeusz Słobodzianek ja tema „Meie klass“. Słobodzianeki näidend „Meie klass“ räägibki poolakate ja juutide omavahelisest läbisaamisest. Marssal Piłsudski surmani 1935 suutsid ühed teistega enam-vähem rahumeelselt koos eksisteerida. 1939. aastal okupeeris Nõukogude Liit Ida-Poola ja nooremad juudid läksid uue korraga kaasa: katoliku klubist saab kino Aurora, kus omaaegseid löökfilme näidati. Pärast 1941. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alanud sõda maksid poolakad juutidele kätte, olgugi et mõni aasta varem küüditati Siberisse ka 100 000 juuti. On tänini segane, kui palju sakslased stiihilisi pogromme mingites piirides hoidsid või ise juudivaenu õhutasid, aga on üsna kindel, et poolakate veenmiseks ülemäära pingutama ei pidanud.