KOLUMN | Andrus Tuisk: “soovi oma vaenlasele, et ta elaks huvitaval ajal.“ Just huvitaval ajal me elamegi

Vaadates viimase aja sündmusi, — nii maailmas, kui Eestis, — siis meie “turvaline pimedus“ käriseb. Võib ka puruneda.

Aastatuhandeid on olnud pimedus inimese suurim hirm. Nüüd aga, kui ma istun oma maja köögis ja vaatan läbi terrassi suurte klaasuste pimedusse oma hoovis, valdab mind turvatunne ning rahu.

Kohe klaasi tagant algavast mustavast tihedusest ei erista mu silm mitte ühtegi detaili. See aga ei tee mind ärevaks.

Ma tean, et kui on pime, siis ei ole hoovis mitte kedagi. Kui hoovis süttib valgus, siis see tähendab probleemi.

See tähendab, et hoovis on käivitunud liikumisanduriga valgustid. Ja keegi koerast suurem seal hoovis liigub.

Pimedus on turvalisus, valgus on oht.

Mis elu me siis elame, eraldatud turvalise pimedusega?

Tänapäeval on inimestel “õigustatud ootus“ saada meediast regulaarne vuajeristlik doos suhteabi. Nii loob noor neiu, kellel on ilus välimus, suhte vanema mehega, kes on kuulus. Suhet kajastatakse meedias, noor neiu saab tähelepanu valgusvihku, ning siis kuu või paari pärast nende suhe laguneb. Vanamees läheb tagasi oma pere juurde. Või läheb edasi. Aga noor neiu on nüüdseks juba uus kuulsus. Tema äridest kirjutatakse, tema arvamust küsitakse. Win-win olukord, - kes sai feimi, kes sai coini, kes vaatas pealt.