JUHTKIRI | Poola tegi Eestit

Üks Poolast pärit esineja lõpetas möödunud nädala lõpus Tallinnas toimunud konverentsil peetud ettekande teatega, et peab liikuma hakkama: mitte mingil juhul ei tohi lubada tekkida võimalusel, et tal jääb pühapäevastel valimistel hääl andmata. Tema moodi mõtles rekordiline hulk poolakaid. 73%-ni küündinud valimisaktiivsus oli üldse suurim pärast Poola Nõukogude Liidu mõjusfäärist pääsemist ja väga palju kõrgem möödunud valimiste 62%-st.

Inimesed ei kipu tunglema valimisjaoskondades selleks, et hääletada status quo poolt. Eriti noorema põlvkonna poolakate mure oma riigi tuleviku pärast oli õigustatud. Valimiste eelõhtul ei julgenud ükski tõsiselt võetav politoloog ennustada, kumb Poola suund viimaks peale jääb: n-ö euroopalik ja tulevikku vaatav või tardunud ja sulgunud suund.

Veel laupäeva õhtul tundus ka viimane variant täiesti võimalikuna: kui võimulolev Õiguse ja Õigluse partei suutnuks teha enamusvalitsuse äärmusparempoolse Konföderatsiooniga, kinnistunuks Poola autokraatlikku mõtteruumi. Sellisesse, kus kohtunikud peavad alluma riigile, naistel pole õigust otsustada oma keha üle ja riigimeedia kiidab valitsust. Kaudselt näeme midagi sellist Venemaal ja see on seda paradoksaalsem, et ka praegust võimu ei saa kuidagi Kremli-lembuses süüdistada.