FOTOALBUM | Maara Vindi haldjamuinasjutt. „Vend Tõnis oli kogu meie perekonna vaimne juht“

Maara Vindi maagilise kunsti valemis on oma roll nii ema lilleaial ja isa kristallikogul kui muidugi kunstnikest vendadel Tõnisel ja Toomasel. Tema käekiri on aga kordumatu ja piltide pealkirjad käivitavad ka vaataja fantaasia.

Elades muinasjutulist elu mere ääres loob ta fantaasiarikkaid maailmu täis lilli ja loomi, kristalle ja haldjaid, kirjanduslikke ja religioosseid sümboleid. Alljärgev lugu juhatab meid tema vanade fotode taustal sellele kõigele lähemale.

Sinu biograafias on öeldud, et oled pärinud emalt armastuse lillede vastu, ja seda on sinu piltidel näha. Räägi sellest palun lähemalt!

Minu lapsepõlvekodu Nõmmel asus tohutul krundil, mis ulatus üle kahe tänava ja kus ema Tamaral oli suurepärane lilleaed ja kiviktaimla. Minu esimesed mälestused on just lilledest. Hiljem rajasime Vääna-Jõesuusse suvila, seal oli 260 roositaime ning muidugi muid lilli. Nüüd on seal suvila asemel uus maja ja aed metsistunud. Elan küll seal, kuid ise ma aednik ei ole.

Isa Endel oli majandusteaduste professor, tal oli mineraalide kogu, kus nägin juba lapsena kristalle, millesse hiljem kiindusin. Ka isa tundis taimi väga hästi. Ema oli õppinud lavakunstikateedris, kuid see jäi pooleli, ta on olnud koolides näiteringi juhendaja, kirjutas luuletusi. Mõlemad neist ka joonistasid väga hästi, isa õpetas mind näiteks joonistama nutvat ja naervat siga.

Ja millist mõju avaldasid sinu käekirja kujunemisele vanemad vennad Tõnis ja Toomas Vint? Ka nende abikaasad – Mare Vint, Aili Vint, Eva Vint – on endale nime teinud kunstnikena. Kas võib öelda, et olete omamoodi dünastia?

„13-aastasena tegin juba poognasuuruseid tušipilte, käekiri oli välja kujunenud.“

Vend Tõnis, kellega mul oli vanusevahet 13 aastat, andis mulle kätte tušisule, kui olin 9-aastane. 13-aastasena tegin juba poognasuuruseid tušipilte, käekiri oli välja kujunenud. Üheks toonaseks esimeseks motiiviks oli muuhulgas Neitsi Maarja, keda olen hiljemgi korduvalt graafikas kujutanud. Toomasega on vanusevahet 11 aastat, tema kirjutas häid luuletusi, mis mulle väga meeldisid. Oma esimesi kirjatükke näitasin just Toomasele.

Tõnise loodud Stuudio 22-sse ma ise ei kuulunud, kuid ometi olin ikkagi tema esimene õpilane. Tõnis juhendas ka Toomast ning kogu meie perekonda, tema oli meie vaimne juht. Vendade abikaasadega sain ka kenasti läbi, Tõnise teine kaasa Eva on suurepärane inimene.

Ma ei nimetaks seda dünastiaks, ma olen lihtsalt osa perekonnast. Meid liidab maailma kunstipärandi tundmine ja sellest eeskuju võtmine, religioosne tunnetus ja lähenemine. Me kõik loome fantaasiapilte.

Väljaõppelt võiks sind pidada hoopis filoloogiks, oled seda eriala Tartu ülikoolis õppinud. Milline on sinu suhe kirjandusega ja kuidas see seob sind abikaasa Villu Kasega?

Lapsena lugesin varakult Oscar Wilde’i muinasjutte, eriti meeldis „Õnnelik prints“, keda olen ka ise joonistanud. Hiljem olen kirjutanud ja illustreerinud ligi 20 raamatut. Endale südamelähedane on „Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg“, samuti esimesi raamatuid „Rooside uni“, mis pühendatud Yorki hertsogile prints Andrew’le, kellega olen isegi olnud kirjavahetuses.

Maurice Maeterlincki näidend „Pelléas and Mélisande“ meeldib ka väga – lugu puhtast ja süütust, kuid keelatud ja neetud armastusest, traagilise lõpuga. Sedagi motiivi olen ise kujutanud samanimelisel maalil. Ning Claude Debussy samanimeline ooper on mul olemas CD-l, see on praegu ka Estonia mängukavas.

Abikaasa Villuga inspireerime üksteist ja teeme koos lasteraamatuid, viimati ilmus tänavu mais „Tibatillukesed“, mille tema kirjutas ja mina illustreerisin. Oleme mõlemad mõlemat – nii kunstnikud kui kirjanikud. Moodustame harmoonilise paari ja elame õnnelikku elu koos oma kassiga mere ääres Vääna-Jõesuus, koerad on juba taevastel karjamaadel.

Peale lillede on sinu piltidel tõepoolest ka palju loomi. Kuidas nemad on sinna sattunud?

Viirhüljest kevadises meres olen lapsena emaga koos ranna peal näinud, loivas tagasi vette. Abikaasa Villu on teinud samasuguse pildi hülgest, aga näiteks ka meie kunagisest šoti lambakoerast. Uus teema minu loomingus on nugised. Nugis elab ka meie aias, teeb pahandust ja ründab kassi, kuid on meile ikkagi armas. Olen teda kujutanud nii lindudega koos talvisel toidulaual kui paarikaupa täiskuuvalgel raamatut lugemas.

Ja muidugi kristallid, mida isa mineraalide kogust rääkides juba mainisid, ning mäed, kus neid kaevadatakse…

Kalliskivid meeldivad tõesti, olen neid palju kujutanud. Tegu on ju tegelikult ka elusorganismidega. Genfis käies joonistasin Mont Blanci, millest on inspireeritud „Kalliskivimäed udus“. 1989. aasta paiku aga käisin kunstnike liidu loomingulises komandeeringus Mongoolias – olin Eestist ainuke, sõitsime autoga mägedes, ööbisime jurtades, külastasime kloostreid, joonistasime. Seal nägin mäge, kus oli vilgukivist moodustunud looduslik vorm, mis helkis päikese käes ja meenutas lehvikut. Sellest on inspireeritud „Lehvikmägi“, edasiarendus tööst, mille eest sain omal ajal Baltikumi noorte kunstnike triennaalil preemia.

Jõuame ringiga tagasi lilledeni, mida oled ühendanud nii muinasjutuliste haldjate kui endale hingelähedase religiooni teemaga.

Olen Kaarli koguduse liige, loen piiblit ja palvetekste, väga palju minu loomingut on religioosne. Piiblis on kirjakoht, mis ütleb, et tuulesahinast tuleb Jumala vaim. See koht on aluseks teosele „Jumala Vaim tuulepöörises aedkannikeste kohal“. Jaani kirikus on toimunud ka mitmeid minu näituseid. Tahan teha pilte, mis oleksid Jumalale meelepärased, enne joonistama hakkamist loen ikoonimaalija palve.