ARVUSTUS | Et „Estonia“ lugu kaasa haaraks, on tarvis isiklikku sidet

„Estonia“ on rohkem eeskujulik dokumentaallavastus kui lavastuslik sari. See on ühtaegu nii tema tugevus kui ka nõrkus.

Eesti ja veel kolme riigi ühistöös valminud ja üle 15 miljoni euro maksma läinud „Estonia“ sarja kohalolekutunne on hingemattev, aga et see tekiks, on vaja olla eestlane või rootslane, kes seda septembripäeva mäletab.

Millegipärast mõlkus mul Telia Inspirast „Estonia“ esimest osa vaadates pidevalt mõttes, et miks ometi soovivad tegijad sellega rahvusvahelisele turule minna, nagu nad on intervjuudes kuulutanud? Niisugusel kujul on selle seriaali loogiline kodu ikkagi ainult riigid, mida parvlaev Estonia katastroof on kõige vahetumalt puudutanud. Üksnes meil, rootslastel ja soomlastel on olemas põhjalik kontekst nii vahetute mälestuste kui ka sadade loetud artiklite-intervjuude-raamatute kujul, mis on hädavajalik, et režissööride Måns Månssoni (Rootsi) ja Juuso Syrjä (Soome) lavastus ihukarvu kergitaval moel mõjule pääseks. Kardan, et kui varasemat teadmist pole, jääb stsenaarium nõrgaks.