Eimar Rahumaa: oleme ise süüdi, et Euroopa suurriigid pole Ukraina sõjale adekvaatselt reageerinud
(143)Just meil tuleb selgitada raudse eesriide tagant väljas olnutele ja sestap iseendast mõistagi naiivsetele, millise eelmänguga on kõnealusel juhul tegemist. Oleks minu teha, paneksin ma Andrus Ansipi seda vankrit vedama.
USA endine välisminister Henry Kissinger küsis omal ajal retooriliselt vastust ootamata, ent probleemi tõstatades: „Kui ma tahan Euroopaga rääkida, siis kellele ma pean helistama?“
Putini sõjas on see Euroopa otsekui lapitekiline tugevus, arvamuste, poliitikute ja ideoloogiate paljusus, kus kultuurid, vaated ja kombed lähevad sujuvalt üle ühelt teisele - mida ikka ja jälle sõidul Tallinnast Rooma (näiteks) võib imetleda. See paljusus on osutunud suureks puuduseks.
Ja tulemus? Venemaa iseteadvuse tõus, paranend sõjapidamise oskus ja Ungari ning Slovakkia murenemine ühisrindes on üks asi, ent suuremat kuristikku näitab asjaolu, et Euroopa ootab taas, et USA Kongress võtaks vastu uue abipaketi Ukraina tarvis. Aega n-ö atra seada on olnud küll ja küll, rohkem kui poolteist aastat. Kui arvestada ka Gruusia ja Krimmi „sündmusi“, siis palju kauem.
