JUHTKIRI | Kuluhüvitiste arutelu on erakordselt piinlik

Kalle Grünthal peaks enda ees aukartust tundma. Ega iga päev juhtu, et üks rahvaesindaja suudab püstitada ülesande, mille ees parlamendi juhatus käed üles tõstab. Kuid oma mustkunstitrikkidega, mis puudutavad hiigelkoguses eri kütuste samaaegset tankimist, ise seejuures eemal viibides, sai ta sellega hakkama.

Mida teha kuluhüvitistega, mille puhul ei viitsi mõni riigikogu liige isegi pingutada, et nende kasutamise põhjus „valijatega kohtumise“ mõõdu välja annaks? Kaotada üldse või vastupidi, panna palgale otsa? Reglementeerida paragrahvi täie rangusega või vastupidi, jätta kõik samaks? Kombinatsioone on rohkem kui rubla eest. Mõtted säravad, eetika võistleb ahnusega. Kui põnev!

Parlamendi esimees Lauri Hussar saab üksnes nentida, et ideede tulevärki kogevas riigikogu juhatuses kokkulepet ei sõlmitud. Nüüd käivad konsultatsioonid fraktsioonidega. Siis tuleb kokku vanematekogu. Kes teab, vahest tõestab end viimaks parlamentaarne väitluskultuur ning kaua tehtud kaunikesena leiab lahenduse ka tähtis riiklik küsimus: kuidas igas kuus umbes tuhatkonna euro suurune kuluhüvitis maksumaksja ja valija jaoks parimal võimalikul viisil teenima panna.