Julia Aug: klassivend pani käed sarvedena pea juurde ja hüüdis: „Juut! Juut! Juut!“ Teadsin juba 16-aastaselt, mida tähendab juudivastasus

Julia Aug veetis oma lapsepõlve ja kooliaastad Narvas. Näitleja selgitas oma sotsiaalmeedias, kuidas ta Narva kooli teises klassis esimest korda antisemitismiga kokku puutus ja toetab Iisraeli. „Mina, Venemaa kodanik, vene kultuuritaustaga Eesti juut toetan Iisraeli. Olen vastu ka sõjale Ukrainas.“

Avaldame Julia Augi (Klettenbergi) sotsiaalmeedia postituse tõlke täismahus:

„Kui saabus minu passisaamise aeg, oli Nõukogude Liit veel olemas. Nii paljud igatsevad veel ta järele, eriti need, kes seal kunagi pole elanud, meenutavad maitsvat plombiiri, tasuta arstiabi ja haridust. Sedamoodi siis. Kui saabus passisaamise aeg, oli vaja valida rahvus, mis passi kantakse. See tähendab rahvus, mille järgi sind identifitseeritakse suures paljurahvuselises riigis. Teadsin juba 16-aastaselt, mida tähendab juudivastasus. Olin sellega koolis mõnel korral kokku puutunud. Esimene kokkupuude sellega juhtus täiesti ootamatult. See oli Eesti venekeelse kooli teises klassis. Tulin hommikul kooli, enne tundide algust, läksin klassi, seal oli juba palju lapsi, mõni lärmas, mõni istus vaikselt koolipingis. Ma avasin ukse, sisenesin klassi ja kohe kargas mulle ligi üks Prodani-nimeline poiss (temaga olime me hiljem, vanemates klassides, suured sõbrad), hakkas minu ümber keksima ja nägusid tegema, pani käed sarvedena pea juurde ja hüüdis: „Juut! Juut! Juut!“ Siis tõmbas mu käest portfelli, tegi selle lahti, valas sisu põrandale ja hakkas selle otsas trampima. Keegi tegi teda järele ja samuti nägusid. Keegi istus vaikselt pingis ja naeris. Mitte keegi ei tulnud mulle appi. Siis tuli õpetaja ja lõi klassis korra majja.

Oli valus, piinlik ja täiesti arusaamatu. Ma ei teadnud seda sõna, mida klassikaaslane mu ümber kareldes kasutas. „Mida tähendab „juut“? Miks peab selliseid grimasse tegema? Ja mis kõige olulisem, kuidas see minusse puutub?

Pärast õhtusööki küsisin ema ja isa käest: „Mida tähendab „juut“?“

Vanemad justkui kangestusid, vahetasid pilke ja hakkasid uurima, miks ma seda küsin ja kus ma seda kuulsin. Ma rääkisin, mis hommikul juhtus. Aga vanemad rääkisid mulle, kes on „juut“ ja kes on „eestlane“ ja et maailmas on palju rahvusi.

Nii sain teada, et mu isa on eestlane ja ema juut.

Seejärel läks isa kooli, rääkis klassijuhatajaga, siis pandi Edik Prodan minu käest vabandust paluma ja selgitati välja, kust ta teada sai, et ma olen juut. Klassipäevikus viimasel leheküljel olid kirjas õpilaste ees- ja perekonnanimed ja iga nimega kohakuti olid kirjutatud „русс“ („vene“), „укр“ („ukraina“), „эст“ („eesti“), „фин“ („soome“), üldiselt erinevad rahvused ja ainult minu puhul „евр“ („juudi“). Kõige rohkem oli Eesti venekeelses koolis Narvas vene lapsi, kuid juut olin mina üksi. Julia Aug – juut.

Siis kuulsin, et isa pahandas klassijuhatajaga ja nõudis, et ta muudaks minu rahvuse ära, sest mu isa on eestlane, aga eestlastel antakse rahvus edasi isaliini pidi. Kuid mulle jäi eluks ajaks meelde, et olen juut.

Kuueteistaastaselt pidin saama passi ja valima rahvuse. Mina valisin juudi. Kuid ema ütles, et võin selle rahvuse passi kirjutada ainult üle tema laiba.

„Sa ei saa üldse aru, mida sa teed! Kui sa passi järgi oled juut, siis ei saa sa ühtegi korralikku ülikooli astuda! Ja kui isegi sisse saad ja lõpetad, siis ei saa sa kusagil korralikku töökohta! Sina pole sellega kokku puutunud, aga mina tean seda! Sa ei kujuta ette, kui alandav see on! Ja üldse ei pea oma elu keeruliseks tegema!“

Alles nüüd saan aru, kui palju mu vanemad emigreerumise peale mõtlesid.

Üldiselt andsin ma alla.

Kuid kogu oma noorepõlve aja, alates vanematest klassidest kuni 22. eluaastani, korraldasin poiste ja meeste hulgas, kes minu vastu huvi tundsid ning kurameerida püüdsid, kontrolli ning esitasin ühe ja sama küsimuse: „Aga kas sa tead, et ma olen juut?“

Kui inimesel oli minu rahvusest ükskõik, siis ta jäi, aga paljud kadusid. Küllaltki suur osa austajatest kadusid rahvusliku sobimatuse pärast.

Aga hiljem elu justkui muutus ja see polnud enam oluline. Sõna otseses mõttes polnud oluline. Kes ma olen? Vastasin alati, et ma olen vene kultuuritaustaga.

Ma olen vene kultuuritaustaga. Elus oli selline periood, kui rahvustest polnud korralikus seltskonnas viisakas rääkida. „Mis jutt see olgu? Minus voolab eestlaste, rootslaste, poolakate, juutide, venelaste verd… mis natsism see on?“

Siis tuli aeg, kui enesemääratlus osutus väga oluliseks. Kes sa oled? Kus on su juured? Kes olid sinu maha lastud ja piinatud esivanemad? Või olid sinu vanavanemad mahalaskjad? Kas sa tead neid? Kas mäletad neid? Kuid sellel polnud tegemist rahvusega, see oli suhtumine rahva ajaloolisse mälusse, mida Nõukogude Liidus kustutati. Mida vähem inimene oma esivanematest teab, seda lihtsam on sepistada uut liiki – nõukogude inimest, kellel mõnikord aimugi pole, kes olid tema vanavanaisad ja -emad tegelikult, mitte aga need, kellena nad end pärast revolutsiooni kirja panid, kuidas neid kutsuti, mis klassist nad olid, millist usku nad tunnistasid või üldse ei tunnistanud, mis rahvusest nad olid.

Päritolu: „Tööliste ja talupoegade seast, venelane“. Turvakiri pikaks ajaks.

Kuid see kõik ei puutunud rahvusse.

Kõik otsingud käisid enesemääratluse kohta, selle kohta, kellena sa end tunned selles kalgistunud maailmas. Ja kui oluline on sulle taastada oma kadunud esivanemate unustatud nimed.

Näiteks mu vanaonu, vanaema vend Pjotr Klettenberg, muuseas rootslane, kelle nimi oli mahalastavate nimekirjas kui eestlane, oli Maksim Gorki nimelise kultuuri- ja puhkepargi peakunstnik. Perekonnas peeti teda teadmata kadunuks. Vanaema ikka rääkis: „Pjotrike, tema jäi teadmata kadunuks. Pärisime Moskvast järgi, aga midagi ei leitud.“ Polina leidis. 2009. aastal töötasid nad koos kinokooli klassikaaslastega kirikus Butovski polügoonil ja digitaliseerisid mahalaskmiste kartoteeki. Pjotr Petrovitš Klettenberg lasti maha Butovski polügoonil 1938. aasta 27. juunil.

Aga ka see ei puutu rahvusesse.

Ma olen kogu elu elanud nii, et rahvuslik kuuluvus pole oluline. Oluline on muu.

Aga nüüd tuleb välja, et on väga oluline.

Eriti pärast seda, kui Hamas tungis 7. oktoobril Iisraelile kallale, aga eile – 29. oktoobril toimus Mahhatškalas tõeline juudipogromm.

Mina, Venemaa kodanik, vene kultuuritaustaga, olen Eesti juut, kes toetab Iisraeli. Kes on vastu sõjale Ukrainas.“