ARVUSTUS | „Mäeküla piimamees“ särab nii teksti, lavastuse kui ka näitlejameisterlikkuse poolest
Meelis Rämmeldi Tõnu Prillup on inimliku idiootsuse, hingelise väljapääsmatuse ja karjerismi monument, varjundirikas ja väga haarav.
Esiteks on Andrus Kivirähki algtekst, mis ei vaidle üheski punktis Eduard Vilde romaanile vastu, täiesti iseseisev, terviklik ning loob uusi eredaid karaktereid. Täpselt nii nagu tema „Köster“ ei vaidle milleski vastu Lutsu „Kevadele“, kuid on ometi täiesti omaette artefakt. Teiseks on Aare Toikka lavastus, milles on nii leidlikud episoodid, et küllap imestas isegi Kivirähk, kui võluvalt kõik välja kukkus. Juba episood, kus sihtmärgi saavutanud Kremer (Andrus Vaarik) läheb kiikuma sama kiigega, millel varem hõljus veel lepinguga mõisnikule armukeseks müümata Mari, on nii sügav sümbol, et sõnadega kirjeldada pole mõtet. Episood, kus vaesed eesti talupojad karamellkommid, mille mõisnik neile suhu pistis, hiljem salaja välja sülgavad, näitab nende kahepalgelisust, milles orjameelsus ja protestivaim suudavad täiesti harmooniliselt koos eksisteerida. Puhtalt lavastuslik on stseen, kus Kuru Jaan esimest korda Kremeri vihale ajab.
