Miks mõned mõistlikuna tunduvad avaliku elu tegelased kaheldava sõnastusega algatusega siiski kaasa läksid, söandamata kõiki asjaolusid ja tagajärgi läbi mõelda, jääb arusaamatuks. Mõni allakirjutanu, näiteks Tõnis Saarts, nõustub tagantjärele kriitikaga, et pöördumine oleks pidanud enam rõhutama Iisraeli poole kannatusi.

Eesti kaitse-eelarvest tegevustoetust saava NATO Ühingu tegevjuht Krista Mulenok pidi tagantjärele rõhutama, et andis allkirja enda nimel, mitte NATO ühingu tegevjuhina, ning pidas vajalikuks lisada, et ei vali pooli. Siiski jäi selgituseta, miks ta pidi Iisraeli enesekaitseks peetava sõjategevuse hukkamõistule allkirja andes välja tooma oma ametipositsiooni NATO ühingus.

Kartau aga otsustas kriitikale vastata nii, et süüdistas Leon Glikmani hüperboolide, valeväidete ja kohatute paralleelide esitamise eest. Kusjuures Kartau enda väiteid pärinesid Hamasi propagandast, nagu selgitas ajakirjanik Mikk Salu.