KULTUURIBIIT | Teatrikunstniku ja lavastaja Joel Väli playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis teatrikunstnik ja lavastaja Joel Väli, kelle töid näeb sel hooajal nii VAT Teatris, Tallinna Linnateatris kui ka Tartu Uues Teatris. Tema lavastatud „Ballaad loomulikkusest“ esietendub 6. novembril Sakala 3 teatrimajas.

„Ballaad loomulikkusest“ on maaliline lavateos sotsiaalsest leinast ja armastuse defitsiidist ehk inimesest looduse keskel. Lugu on laadne: Koera surm sünnitab leina. Üksilduse seljatamiseks hakkab mees oma paneelmaja korteris tühjusele täidet otsima. Ta sukeldub looduse imetabastesse saladustesse, jäädvustades käsikaameraga flamingosid, skorpione, rotte, kotkaid ja tiigreid, kelle kulgemises loodab ta leida peegeldusi loomulikkusest. Ja loomulikkus näitabki talle oma väljaveninud ja paindlikke vorme. Ehk leiab lõpuks mees ka enesearmastuse asupaiga või suudab vaigistada inimese täitmatu iha täiuse järele? Osades Osades Markus Truup, Karolin Jürise, Liisbeth Kala ja Tanel Saar.

Joel Väli ütleb oma muusikavaliku kohta nii (kuulata saab ka siit): „Muusika ja helid kannavad, vihjavad ja ohjavad. Olen kõigesööja, peaaegu et kuid eelistan meelsasti vanakooli loojutustajad, õrna naiselikkust ja keha läbivat elektroonikat. Aga mitte laiali valgudes on antud kultuuribiit tänast päeva ja tulevast lavastust kõnetav: kakofooline nagu tänane maailm, hingestatud nagu eile maailm, lootuses paremale homsele.“

Bob Dylan „Blowing in the wind“

Klassika. Tõele au andes, oma lühildase elu jooksul enim kuulatud pala. Sisukas, lootusrikas ja valus. Saladust kergitades, kostub see lugu ka lavastuses „Ballaad loomulikkuses“, interpreteeritult ja omas mahlas.

Wishful Thinking „Hiroshima“

Jubedalt valus lugu. Poeetiline portree hävitavast inimesest, mis jääb varju heitma meie usule olla „suur“.

Arthur Lee „Everybody’s Gotta Live“

Pisku helgust siia vahele. Elama peame, surema peame, tänavanurgal peame ka seisma. Ütleks siis: elatud elu on hinge koondsumma.

(allolevalt YouTube’i lingilt saab kuulata järjest kogu muusikavalikut)

Meskeem Mees „Joe“

Viimase aja leid. Tükike päris õrnust. Tuletab meelde neid väikseid hetki kus tunded on suured.

Veljo Tormis „Raua needmine“

Tulen lavastuse juurde viivuks tagasi. „Raua needmine“ on põhjapanevalt haaranud seda tunnet, et „jajah allutasime tule ja raua. Tegime raudlinnud ja tulemäed. Aga mis asja me sellega peale hakkame kui inimene on kadumas. Siis on justkui Maailma Kõiksus pahalaste kätes nagu mõnes kehvas populaarfilmis“.

JAJA „Tropical Bird“

Kuna lavastus tegeleb siiski loodusfilmiga. Siis minu lemmik. Elektrooniline ja loomalik. Linnuhäälte gemüüse, millega on igati kena tempokalt puudevahel piielda.

Dekadance „On And On(Fears Keep On)

Hea Itaalia disko, hirmudest ja muust. Aga puusa teeb nõtkeks ja vaimu kergeks.

Pipilotti Rist „I’m a victim of this song“

Videokunsti elava ema lugu, mis laotab alati laiali valu, melanhoolia ja ilu. Aga tõelise ilu, nii et heidaks pikali, kõverduks ja naerataks.

Janis Joplin „Mercedes Benz“

Ja rock’n’rolli ema, sarnase valu ja võluga lugu. Et natuke punki, natuke naivismi ja natuke romantikat. Eelneva looga käsikäes täidab ühe kindlat päeva.

IKI „Andartakid“

Põhjamaa kollektiiv, väega naised. Juhtusin neid kunagi kuulma, kontserdil siis, ja olen siiani lummuses. Tulen aegajalt nende juurde tagasi kui turgutust vajan.

Salut C’est Cool „Classe verte“

Et asi tõsiseks ei kisuks, peab aeg ajalt iroonitsema ja tobetsema- selleks see lugu, see kollektiiv.

Steve Reich „Music for 18 Musicians: Section I“

Ja lõpetuseks üks klassikalisemat laadi lugu. Teekondlik.