ARVUSTUS | Hoolimata üksilduse kujutamisest on flamenko väga sotsiaalne kunstivorm

Lavastuse „Soledad“ esitajad tunnetasid rütme ja meloodiaid iga keharakuga, kuid ühtlasi tundsid ka tantsu sotsiaalset tausta.

Lava ilmestas nelinurkne valgete kardinatega eraldatud ruum, mis selgelt sümboliseeris eraldatust ja üksildust, mida lavastus lahkama hakkas. Peagi sisenesid ruumi kolm muusikut: Aneta Varts (löökpillid), Indira Aparici Alcazar (vokaal) ning Dennis Duffin (flamenko- ja elektrikitarr). Lavastuse suurimaks tugevuseks võibki pidada elavat muusikat, mida tantsulavastustes kohtab pigem harva.

Pilk läks tihtipeale ka muusikutele, kes nagu tantsija Ingrid Mugugi samuti oma rolli hingega sisse läksid. Nende kooskõla mõjus maagiliselt. Tänu sellele võib lavastust pidada ka visuaalseks kontserdiks, mida oleks ehk olnud mõnusam jälgida mitte ühest vaatepunktist, kus muusikud jäid küljele, vaid ringikujuliselt ümber saali.