ARVUSTUS | Feministliku regilauluraketiga antiikkosmosesse

Tänapäevasus tuleb Undi tekstis ja Tiit Ojasoo lavastuses esile üldmõistetavuse, teemade igiaktuaalsuse ja teksti kaudu, mida Unt omaks tehtud tegelaste suhu kirjutas. Ainult üks näide: seal, kus Sophoklesel ütleb Oidipus „Auväärt Kreon, mu hõimik, sündinud sparti soost, mis teate tood siis taevavõimu käest?“ (Sophokles, „Kuningas Oidipus“, tõlkinud Ain Kaalep, Ülo Torpats, Avita 2020), on Undil: „Kreon! Mis oraakel ütles? Mis on uudised?“ (Mati Unt, „Vend Antigone, ema Oidipus“, Loomingu Raamatukogu 2006, 1–2).

Antiiksus jääb alles nii, et tekitatakse kohe etenduse alul võõristusefekt. Ilmub neli bakhanti, seejärel viies, rokkstaarilik eeslaulja Hilje Murel, ja võetakse üles „Mehetapja Maie laul“. See pala teeb kõike: annab võtme esimese vaatuse sisule, ühendab meid (eestikeelsed vaatajad) nendega (Euroopa kultuurilugu), lummab, nagu tuhandete aastate tagune müüt peaks lummama, ja loob show-elemendi, mida lavastaja Tiit Ojasoo ka teatris NO99 tihti kasutas (näiteks teatri viimane lavastus „Kihnu Jõnn“ bareljeefi-Smuulilt).

Iga teos, olgu laval või raamatus, räägib meiega just sel hetkel, mil me selle teosega kontakti astume. Kuna kontekst muutub ajas ja ruumis, erineb Euripidese „Bakhandid“ antiikajal, Euripidese „Bakhandid“ keskajal ning Euripidese „Bakhandid“ siin ja praegu, sama käib Sophoklese „Kuningas Oidipuse“ ja „Antigone“ kohta. Kõik need teosed põhinevad müütidel.

1. paradoks: et säilitada müüdi algtähendust ja antiikautorite mängurõõmu, kirjutas Unt oma „Bakhandid“, oma „Kuningas Oidipuse“ ja oma „Antigone“. Nagu öeldakse vahel muusikakriitikute kohta: võtab loo pulkadeks lahti ja paneb uuesti kokku tagasi ning me kuuleme pala uue kõrvaga ja tabame loosse pandud tõelist sisu, mis muidu võiks ornamentide või paatose varju jääda.

2. paradoks: et köita meie tähelepanu, on vaja võõristusefekti. Räägitakse iidset, ajatut lugu, ja et mõista selle kehtivust tänapäeva Eestis, tuleb teha mustkunsti: panen kaabusse muna, välja tuleb kana.

Mustkunsti tehakse meile me enda kübaraga. Eesti rahvaviis „Mehetapja Maie“ tekitab Ojasoo lavastuses võõristusefekti tõhusamalt, kui teeks võib-olla klassikaline Kreeka linnriikide õitsenguaja vibe. Regilaulud stasimonide asemele ja episoodid süttivad. Koorid kujundavad antiiktragöödiate raamid, aga koor pole kaugeltki erapooletu. „Mehetapja Maiega“, mis kõlab feministliku protestilauluna keset kujutatud meestekeskset antiikühiskonda, on publik peos. Ja kes pole peos, seda pihku ei saagi. Hea tuttav ja võitluskaaslane (Elu ja töö on ju võitlused? Ega midagi ole muutunud võrreldes antiikajaga?) ütles vaheajal, et 12 inimest lahkus nähtud etenduselt pärast esimest vaatust – ta istus kõrgel ja luges kokku.

Ütlesin enne „mängurõõm“, ja kui te kergitasite selle peale kulmu, et vabandust, mis te jamate, tegemist on tragöödiatega, siis selgitan oma mõtet: tragöödia algab rõõmust. Kui kõik oleks eos halvasti (ükskõik kas elus või kunstis, need on sama), ei tabaks me traagilisi noote ära. Mitte juhuslikult ei saavutanud tragöödiad Vana-Kreekas kunstitäiust demokraatia õitsengu aegu ega hääbunud Ateena linnriigist demokraatia taandumisega (vt pikemalt Anne Lille järelsõnast eestikeelsele „Kuningas Oidipusele“). Kui kõik on hästi, tuleb end kainestada õnnetu lõpuga õpetlike lugudega, „et süda oleks vapper ja pea selge“, nagu ütleb kavalehel lavastaja Ojasoo, kes aga ei häbene kallata esimest vaatust üle komöödiakastmega. Teiresias (Guido Kangur) ja Kadmos (Raimo Pass) vänderdavad vanainimese lapseliku õhinaga orgiale, Taavi Teplenkov mängib purjus ametnikku värvikalt, Gert Raudsep teeb Pentheusena pöörase kabaree-etteaste. Isegi pojatapp-lõvitapp-mehetapp on tragikoomiline.

Teise vaatuse „Kuningas Oidipuse“ toonid on tumedamad, suumides indiviidi tragöödiasse. Kui Oidipus (Priit Võigemast) koorib kihte maha tõelt, mida ta kuningana, polise juhina tahab teada, aga isiklikult mitte, siis on protsess nii pikk ja piinarikas, et muutub absurdseks ja tekib must huumor. Seda jällegi vaatajad ei pruugi tahta näha, sest nad teavad tõde ja see on ebamugav kõigile, ka ühiskonnaliikmetele, kellena vaatajad end sel hetkel tunnevad.

Sophokles võttis ainest mütoloogilisest tasandist ja tõi materjali ühiskondlikule tasandile: kosmilisest korrast kõrvalekaldumist kujutavad kurbmängud suhestusid linnriigi elukorraldusega. Ja oma aja uuendusliku autorina lisas Sophokles üksikisiku tasandi.

Postmodernist Unt hakkas teistpidi tagasi minema: ehitas indiviidi juurest redeli kuuni. Nagu Ojasoo kavalehel ütleb: me ei räägi enam muust kui inimese võõrandumisest. Ojasoo paneb teatraalsuse teatrisse tagasi ja ehitab neljanda seina suisa müüriks. Seda pentsikum on, kui iga vaatuse lõpu poole näitlejad sellest läbi, otse publikusse kõnnivad. Kõige tugevamat võõristusefekti tekitabki kummastamine.

Ojasoo lavastuses tuleb üksikisiku võõrandumine sellest, et inimene märkab oma vastutust, millega ta toime ei tule – ehk siis kõnnib mööda Mati Undi ehitatud silda antiikkosmosesse tagasi ja tunneb end seal pagana kõhedalt.

Kõige rabavam võte sel teel on kordamine („Ma olen Xenos“). Raudsep tuleb lavale kolm korda („Oot, ma tulen korra veel“), Dionysos (Tiit Sukk) mängib mängu, et räägin lugu nii, et hakkan iga kord otsast peale, aga lõpus lisan ühe sõna. Pidevalt öeldakse lavastuses fraase, üksikuid sõnu uuesti, justkui paremini, teatraalsemalt. Puhuvad sündmustesse paatose tagasi, võõrandavad üksikisikud nonde pidevast võõrandumisest. Minnakse nii järjest sügavamale teksti sisse.

Teises ja kolmandas vaatuses kordamine tasapisi hääbub, vaataja on juba nii sügaval sees, et kordusi pole vaja, veel enam, pealtnäha on näitlejad ise nii asjas sees, et neil pole aega ega tule meelde korrata, ka nalja jääb sündmuste käigus vähemaks, tragöödiate lained löövad üle pea. Lavastaja kaval võte haarab publikut taas trikiga (kes ei tahaks kerget naeruturtsatust, kui juba ometi teatrisse on tuldud) ja salaja punub vaatajat oma võrku, nii et kui lõpus ütleb Dionysos Ismenele (Helena Lotman), kes ei taha enam Ismene olla, „Sa ära olegi, nüüd Ariadneks hakka“, visates talle lõngakera, siis võime üllatuda: jälle mingi nali? Jah, Mati Unt viskas Tiit Ojasoo nõul ja Tiit Suka jõul selle kera veerema, mäng läheb edasi, antiik ei kaota tähendust ka siis, kui tänapäeva maailm näib seda tegevat.