ARVUSTUS | Feministliku regilauluraketiga antiikkosmosesse
(3)Tragöödia algab rõõmust. Kui kõik oleks eos halvasti (ükskõik kas elus või kunstis, need on sama), ei tabaks me traagilisi noote ära. Tiit Ojasoo pakub teatrit laial skaalal.
Mati Unt tegi 20 aastat tagasi Eesti teatrile teene, mida omal ajal hinnata ei osatud. Ta muutis hõlpsalt kättesaadavaks ja vastuvõetavaks kolm Sophoklese ja Euripidese Teeba-ainelist antiiktragöödiat, luues kokkupõimitud triloogia ühtlasi tänapäevaseks ja jättes sellesse alles ka antiikse vaimu. Meile ulatatakse kolm (tegelikult rohkem, Unt oli postmodernist, allikateks on veel Heiti Talvik, Puškin, Antonin Artaud, Hella Wuolijoki jne – soovitan lugeda Loomingu Raamatukogus ilmunud Undi originaalteost) Euroopa kultuuri tuumteksti ladusas, kokkuvõtlikus ja efektses lavastuses kandikul kätte ning meie kurdame teatrisse minnes, et ligi viis tundi?! Pean endalegi tuhka pähe raputama ja taltsutama „moodsa inimese“ hüperaktiivsust, mis käsib aina oksalt oksale karata ja uusi viisikatkeid säutsuda.
