Kuraator Maria Arusoo näitusest:

„Kui keha ütleb Jah+„ näitus toob kokku bonajo viimase kümne aasta eksperimentaalsed dokumentaalfilmid. Filmid käsitlevad intiimsuse ja kontakti otsimise teemat läbi väga laia spektri. Esindatud on näiteks ökofeministlik positsioon meid ümbritseva keskkonna suhtes, mida kunstnik lahkab oma varajases teoses „Matrix Botanica – Biosphere Above Nations (2013). Samamoodi erinevad põlvkondlikud aspektid, sh küsimus vananemisest ja üksildusest ning ühiskonnast n-ö välja kukkumisest, mis on vaatluse all teoses Progress vs. Regress (2016), kus pea saja-aastased inimesed, kes on läbi elanud suured tööstuslikud, tehnoloogilised ja digitaalsed muutused, arutlevad, kuidas kaasaegsed leiutised on muutnud sotsiaalseid suhteid ning kuidas progressi müüt mõjutas ja mõjutab jätkuvalt suhtumist töösse, rahasse, aega ja ka inimsuhetesse.

Teoses TouchMETell (2019) intervjueerib bonajo läbi mängu lapsi, uurides nende arusaama kehateadvusest ja soorollidest ning mille alusel nad otsustavad, mis on hea, mis halb, ning kuidas tekivad tabud. Teemat jätkab Veneetsia biennaalile loodud teos „Kui keha ütleb Jah“ (2022, kuraatorid Orlando Maaike Gouwenberg, Geir Haraldseth and Soraya Pol), mis kasvas välja bonajo pikaajalisest tööst intiimsuse uurimisel, kuid tõukus otseselt koroonapandeemia üksildusest, kus pidev veebisuhtlus lõi puudutuspõua. Video jälgib erineva kultuuritaustaga mittebinaarse ja kväär-identiteediga inimesi, kes jagavad intiimseid lugusid oma kehakogemustest ja tajudest ning loovad värvilise ja paljususest kantud ühisruumi. Selles usalduslikus keskkonnas eksperimenteeritakse puudutuse ja lähedusega, et saavutada oma isiklikku ja kollektiivset harmooniat.