Reformierakondlasest õpetaja: meile lubati enne valimisi suurt palgatõusu. Keda me peaks siis nüüd valima, kui lubadus täitmata?

Taas on keegi teine must lammas, kes peaks vastutust kandma.

Kell on 10 läbi ja õpetajate hoiatusstreik on möödas, aga haridusministrilt ega ka haridusministeeriumilt ei ole tulnud ühtki sõnumit õpetajate toetuseks või nende vastu. Vahetult enne streiki tuli aga ministeeriumilt koolidele hoiatav kiri, milles väideti, et käesolev streik on ebaseaduslik.

Eile viibis haridusminister Pariisis, kus kohtus Olena Zelenskaga. Rõõmsa meeleolu saatel arutati Ukraina laste olukorda ning järgmise aasta abi ja tuge haridusreformide läbiviimisel. Arusaadav, et minister on hõivatud ning Eesti õpetajate ja õpilaste jaoks ei pruugi jääda aega nii tähtsate teemade taustal.

Valitsuse sõnavõtte meedias jälgides tekib paratamatult küsimus – kes vastutab? Kelle poole peaksid õpetajad oma palgamurega pöörduma, et midagi päriselt muutuks? Erakond Eesti 200, kuhu haridusminister kuulub, süüdistab rahaliste vahendite puudumises Reformierakonda, kes püüab eelarvet tasakaalus hoida. Peaminister Kaja Kallas soovitab haridusministeeriumil koolivõrku korrastada, mille arvelt vabaneks vahendeid õpetajate palgatõusuks. Samal ajal püüab haridusministeerium läbirääkimiste laua taha saada kohalike omavalitsuste esindajaid.

Tallinn on selgelt mõista andnud, et nemad õpetajate töötasu lepitusmenetluses ei osale ning leiab, et riik peab hariduse valdkonnas suurendama kohalike omavalitsuste toetusfondi. Ka kohalikke omavalitsusi võib mõista. Eesti koolides on ühe õpilase kohta keskmiselt 14 ruutmeetrit suletud netopinda. Samas Tartus on paljudes gümnaasiumides juba niigi pinda õpilaste kohta alla riigi keskmise. Kust täiendav kokkuhoid võtta?

Enne valimisi lubasid kõik erakonnad õpetajatele suurt palgatõusu. Millist erakonda peaks siis õpetaja valima, et valimislubadus täide läheks? Justkui ollakse koalitsioonis ja otsustele kirjutatakse ühiselt alla, aga siiski andis siseminister Lauri Läänemets eile mõista, et tema taandab sotsiaaldemokraadid peaministri õpetajate palga teemalisest väljaütlemisest. Ometigi jätkatakse koalitsioonis ja taas on keegi teine must lammas, kes peaks vastutust kandma.

Aeg-ajalt kuuleb meedias väidet, et õpetajate arv on aastatega kasvanud. Mis hariduskriisist me räägime? See väide ei ole vale, sest tõepoolest oli üldhariduskoolides õpetajaid 2005. aastal umbes 15 800 ning 2022. aastal umbes 16 900. Muuhulgas oli selles ajavahemikus õpetajate arv pikalt 14 300 ringis. Võiks lausa arvata, et õpetajaamet on popp ja õpetajad on lihtsalt ahned oma palgaootustega.

Statistikaameti andmetel kasvas aastatel 2005 – 2022 üle 55-aastaste õpetajate osakaal pea 1,8 korda, samas 25 – 29-aastaste õpetajate arv kahanes veerandi võrra.

Ainsad kindlad asjad siin elus on surm ja maksud ning see on vaid aja küsimus, millal haridussüsteemi tabab elu paratamatus. Selge on see, et valitsuse tänased meetmed olukorda ei leevenda ning üks hetk peame leppima tõsiasjaga, et „tasuta“ hariduse kvaliteet langeb oluliselt. Viimasel on katastroofilised tagajärjed majandusele ja tulevasele maksulaekumisele, aga ka demokraatiale laiemalt.