ARVUSTUS | Elades kõigi oma 36 triljoni rakuga. Jarmo Reha uus lavastus lootust ei anna
(5)Jarmo Reha ja Ekspeditsiooni uus lavastus „Eidos“ katarsist ei tekitanud. See ei ole õnneliku lõpuga, lootustandev lugu.
Kuna pean Jarmo Reha lavastustest väga lugu, tekitas „Eidos“ suurt ootusärevust. Politeia-hõngulised, enese- ja kollektiivsele identiteedile keskenduvad uuringud pöörduvad seekord ära päevapoliitikast ja ajalisusest ehk üldse – Sakala 3 teatrimajas tekkis ruum, kus aeg on teadvustatud privileeg. Lavastust kirjeldav tekst sõnab, et „Eidos“ on „seisundiline hetk, mis asetab inimese polaarsesse olustikku, pendeldades sünguse ja helguse vahel. Lavastuse püüd on killustada inimene juppideks, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, et seda vaadelda, piielda ja taas kord kokku traageldada.“1 Kõlab ju veetlevalt. Oodatud katarsise asemel avastasin aga, et eidos kui seisund võib ohtlikki olla, kui süngus valguse üle liigselt domineerib. Traagelniit jäi liiga lühikeseks.
