ARVUSTUS | Eesti spordi proktoloogiline uuring. Draamateatri „B-koondis“ on ootuspärane
(18)„B-koondis“ on sketšilik lavastus Eesti spordielu hetkeseisust. Kõik on usutav ja äratuntav, kuid rohkem oleks tahtnud näha üllatusi.
Päevakajaline teater on sõnapaar, mis tekitab väga erisuguseid reageeringuid. On inimesi, kellel see tekitab sügava valugrimassi ja neile sümboliseerib see midagi kiiresti kaduvat, pealiskaudset, isegi tühist. Need kipuvad sageli olema inimesed, kes räägivad midagi sellest, et teatris sünnib igal õhtul ime uuesti ja eri varjunditega, ning stereotüübi kohaselt peaksid nad sellest rääkides keerama silmad pahupidi, kõnelema ka natuke aeglasemalt ja vaiksemalt. Teiseks on meil inimesed, kes räägivad sellest, et teatris nämmutatakse lõpmatuseni sama materjali, ning küsivad natuke raevukamalt, kuhu jääb materjal, mis peaks rääkima just praegusest ajast, praegustest valupunktidest ja pakilistest probleemidest. Stereotüübi kohaselt peaksid esimese grupi inimesed minema vaatama „Vend Antigonet, ema Oidipust“ ja need teised siis midagi muud. Päriselus on see teooria ilmselt jamps, kuigi ma siiski kahtlustan, et ei ole väga palju inimesi, kes ühteviisi kiidaksid ja naudiksid nii Ojasoo-Undi lavastust kui ka Kinoteatri ja Draamateatri ühislavastust „B-koondis“. Ühest küljest peaks ju NO99-taustaga Ojasool olema Kinoteatriga mingi ühisosa parasjagu ühiskonnas toimuvale kiiresti reageerimise kujul, kuid nagu juuresolevalt pildilt näha, saab ka seda žanrit harrastada väga mitut moodi, kas karmimalt või rohkem sketšilikult.
