Toomas Alatalu: hämmastav, kuidas Iisraeli tapatalgud järgnevad alati mingile Moskva avantüürile

23-päevasel sõjal 2008. -2009. aastal ja 50-päevasel sõjal 2014. aastal on üks oluline detail – need puhkesid vahetult pärast Kremli agressiooni Gruusias ja agressiooni algust Krimmis ning Ida-Ukrainas.

Juutide traagiline saatus Euroopas vahemikus 1933-1945 on üldteada. Pärast suure sõja lõppu leppis maailm kokku, et seda mälestatakse ja ikka selleks, et midagi taolist ei korduks. Juutide üleelatud kannatustest kujundati üleüldine kaasatundev suhtumine, ent vastavate otsuste tegemise ja suhtumise kujundamise aegu ei osanud keegi ette näha järgnenud arenguid. Eeskätt ei osatud ette aimata inimkonna plahvatuslikku jõudmist infoajastusse, kus mineviku ikkagi piiratuks ja kaugeks jäänud toimunu üle on hakanud domineerima igakülgne ning ehe info täna toimuvast.

See lööb eriti läbi seisus, kus mineviku toimumispaik oli Euroopa ja täna vaagitakse selle jätkuarengut Lähis-Idas. Iisraeli esindus ÜRO julgeolekunõukogus kinnitas esmaspäeval küll rinda fašismi aegu meelde tuletavad kollased Taaveti märgid, ent vaid korraks. Aeg on teine, õhustik ja koht samuti.

2023. aasta sündmustel on selgelt oma minevik, ent jällegi – 1948.-1949. aastal Iisraelis ja Palestiinas toimunut mäletatakse kindlasti vähem kui näiteks 50-päevast sõda vahemikus 8. juuli – 26. augustil 2014. Antud sõjas loetakse hukkunute arvuks 2205 palestiinlast ja 66 Iisraeli sõdurit (pluss 5 tsiviili). See sõda kulges nagu tänanegi - ehk pärast lööke õhust sisenesid Iisraeli maaväed Gazasse.