Vadim Belobrovtsev: natuke veel ja Eesti haridussüsteem kukub kokku nagu kaardimajake

Riigil on raha olemas, oluline on vaid prioriteedid õigesti paika panna.

Eesti sisepoliitika üheks teravamaks probleemiks on ootamatult saanud haridustöötajate palkade tõstmise küsimus. Täpsemalt selle tõusu mulje loomine. Kui valitsus teatas, et järgmise aasta jaanuarist tõuseb õpetajate palga alammäär lausa 1,7% (ehk siis umbes 30 euro võrra bruto), olid õpetajate esindajad nördinud ja ähvardati streigiga. Hoiatusstreik juba leidis aset eelmisel reedel ja näib olevat ehmatanud koalitsioonierakondi, kes tormasid tekkinud olukorras üksteist süüdistama.

Minu tähelepanu tekitas see, et juba teist korda lühikese aja jooksul avaldatakse meedias Reformierakonna esindaja arvamuslugu, kus üritatakse halva mängu juures head nägu teha ja vastutust ebaõnnestunud poliitika eest teistele, eelkõige kohalikele omavalitsustele veeretada. Kui eelmise nädala alguses ütles Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Pärtel-Peeter Pere, et õpetajate palka peaks tõstma Tallinna linn, siis nädala lõpus laiendas riigikogu saadik Maris Lauri (muide, endine haridusminister) ideed, kirjutades artikli „Pall õpetajatele raha leidmiseks on omavalitsuste käes“.