ARVUSTUS | Olge vaprad. Avage öösiti tagauks... Eesti Noorsooteater noort vaatajat ei alahinda
(3)Eesti Noorsooteatri „Kasvava kuu“ sõnum on usaldada elu – näha pimedas valgust.
Noorsooteatris on kena komme müüa publikule raamatuid, millel lavastused põhinevad. Ma polnud lugenud ainsatki iiri kirjaniku Sarah Crossani noorteromaani, pärast Johan Elmi uuslavastuse vaatamist neelasin kolm tema teost Kristina Uluotsa tõlkes: „Kuutõus“, „Üks“ ja „Iiris“. Autori isikupärane stiilivõte on luuletusesarnane kirjapilt ehk lühiridade liigendus, samuti jutustaja monoloogi lakoonilisus ja kargus. Teemad on rängad ja tegelaste saatus karm, ent elujaatus ja eluvaprus muljet avaldav. Üks põhisõnum on, et kuigi me üksteist hoiame ja üksteisest hoolime, ei saa keegi elada teise, kuitahes lähedase inimese elu – ei saa surra koos temaga, tuleb osata oma elust rõõmu tunda. „Kuutõus“ on lugu Ameerika vanglas surmanuhtlust ootavast noorest mehest ja ta nooremast vennast. Pealkirjas sisaldub sõnamäng, vendade perekonnanimi on Moon – Kuu. Lavastuse pealkiri „Kasvav kuu“ mõjub sisult isegi täpsemana, teema on ju täiskasvanuks saamine, inimese kasvamine.
