EPL UKRAINAS | Mõkolajivi päästja kukkus läbi viiekorruselise maja. Mis seal ikka, sõbrad tõid välja

Sõja reaalsus on selline, et samal ajal, kui surmavad raketid Ukraina elumajadele sajavad, saabuvad oma eludega riskides kohale päästetöötajad, kes asuvad tuld kustutama ja elusid päästma.

Mõkolajivi oblastis tegutsevad Ukraina päästeteenistuse töötajad meenutavad, et eelmisel aastal oli oblastikeskus igapäevaste rünnakute all. Selle tööga käivad kaasas plahvatused, tulistamine ja tulekahjud. Iga väljakutse tähendab neile riski ja iga päästetu – võitu.

Vanemseersandist jaoülem Vitali Kutnjak räägib, et mullusega võrreldes on Mõkolajivis suhteliselt rahulik ja iga päev enam väljakutseid ei ole. Tule alla satuvad nii elumajad kui ametiasutused, enamasti aga ikka elumajad koos inimestega.

Mõkolajivi oblastis päästeteenistuse kohalikku tuletõrje- ja päästeüksust juhtiv kapten Ihor Ivassikov on saanud president Volodõmõr Zelenskõilt ordeni „Ukraina rahvuslik legend,“ mida põhjendati tema kõrge professionaalsuse ning isetu ja vapra käitumisega inimeste päästmisel.

Intervjuus meenutas kapten täiemõõdulise sõja esimesi päevi, kui üks rakett tabas kahekorruselist maja. „Jõudsime kohale ja tõime ühe vanaemakese rusude alt välja,“ räägib Ivassikov. „Kahjuks oli ta surnud. Need olid esimesed päevad ja me ei teadnud isegi seda, mis mujal riigis toimub.“

Päästja sõnul jätkuvad plahvatused ja pommitabamused tänase päevani. „Aga mitte nii tihedalt kui varem,“ lisab ta. „Nüüd lendavad siin luuredroonid, meie sõdurid tulistavad neid alla ja seda on kuulda.“ Mõnikord tuleb ka allatulistatud droonide tõttu väljakutsele sõita, sest kulu ja kuivanud lehed võivad nende allakukkumisel põlema süttida.

„Varem sõitsime vaenlase pommitamise järel sündmuskohale mitte iga päev, vaid mitu korda päevas,“ räägib Kutnjak. „Sellega käivad alati kaasas märkimisväärsed ohvrid. Pidevalt olid julmad hetked, kuna oli ohvreid: surnud lapsed, noored naised ja mehed. Lihtsalt niisama, päise päeva ajal.“

Ivassikov lisab, et kõige intensiivsem oli pommitamine öösiti. „Ei saa isegi aru, kuhu mingi rakett lendab, olgu siis ametipostil või vabal hetkel, kodus,“ räägib ta. „Ärkasime perega iga öö üles ja varjusime nurka, hirm oli. Ausalt öeldes tööl nii palju hirmu ei olnud. Poisid täidavad kohust, kui kuskile midagi kukub, siis teavad, mida teha. Vajadusel lähevad ja aitavad. Ühe pommitamise käigus süttis põlema naftatöötlustehas, tule likvideerimine võttis kolm päeva. Tuhandeid tonne naftat on väga raske kustutada. See oli üks pikemaid tulekahjusid.“

Kukkus viiendalt korruselt

Vitali Kutnjak meenutab, kuidas ta käis eelmisel aastal väljakutsel viiekorruselise maja juures, mida oli tabanud raketirünnak. Kohalesaabunud päästjad leidsid viiendalt korruselt rusude alla jäänud mehe. „Kui hakkasime rususid eemaldama, algas varing ja ma leidsin end rusude alt esimeselt korruselt. Tänu meie allüksuste heale koostööle toodi mind kohe välja ja 40 minutit hiljem olin juba haiglas.“

2022. aasta 29. märtsil tabas Mõkolajivi pommitamise ajal üks rakett oblastivalitsust, tungides majast läbi. Hukkus 38 inimest. Ihor Ivassikovi komando oli esimesi, kes kohale saabus. Rusude kõrvaldamisest võtsid osa kõigi Mõkolajivi päästekomandode töötajad, töö kestis umbes nädala.

„Hukkunute seas oli noori naisi, nende rusude kõrvaldamine oli erakordselt raske,“ meenutab Kutnjak. „Otsimine võttis nädal aega, kuni leiti kõik, kes pidid tööl olema.“

Töö tegi raskemaks asjaolu, et päästjaid kutsuti vahepeal uutele väljakutsetele. „Tuli ette, et samal ajal, kui sa töötad, antakse õhuhäire,“ räägib Ivassikov. „Meie ei läinud kuhugi, kuna tegime oma tööd. Mis meil üle jäi?“

Päästekapten meenutab, et ühel hommikul oli komando vahetus ja samal ajal käis kobarpommidega tulistamine. „Haiglamajas olid autod purustatud, gaasitoru oli katki ja gaasi voolas välja,“ räägib Ivassikov. „Läksime sinna. Töötame, võitlema tulekahjudega ja samal ajal lendavad üle linna raketid S-300. Üks maandus meist sõna otseses mõttes 300-400 meetri kaugusele. Nad sihtisid seal üht objekti, aga lasid mööda ja tabasid kahekorruselist maja. Läksime siis sinna, kus S-300 maandus. Maja oli täiesti hävinenud, oli tulekahju ja hakkasime seda kustutama. Lähedal oli kahjusid saanud viiekorruseline maja. Jälle tegime uksed lahti, tõime inimesed välja, aitasime neid.“

Aitab must huumor

Rindejoonel teenivad sõdurid ütlevad tihti, et neid aitab jõudehetkedel must huumor. Niimoodi on psühholoogiliselt kergem kohaneda. Kutnjaki sõnul kasutavad huumorit ka päästjad, aga ainult pärast väljakutselt tulekut.

„Päästetööde ajal muidugi huumorit olla ei togi, peab olema ainult külm mõistus,“ ütleb Kutnjak. „Sellistel hetkedel pole mingit huumorimeelt. Aga üksuse juurde tagasi minnes on võimalik natuke lõdvestuda, naerda ja rääkida. Niimoodi oleme hakkama saanud.“ Päästjad tõdevad, et pärast kurnavat tööd on nad saanud ka psühholoogilist abi, mida annavad üksuses töötavad erispetsialistid.