KOLUMN | Andrus Tuisk: tehisaru lõi üllatuslikult alternatiivsed Jussikese seitse sõpra. Uusversioon on parem kui vana

Raamatu „Jussikese 7 sõpra“ algoritmiga on Eestis üles kasvatatud ridamisi põlvkondi. Neid on õpetatud, et kuue tuima tööpäeva eest saad ühe puhkepäeva.

Poeg pidi koolis lugema läbi raamatu „Jussikese 7 sõpra“. Esimese klassi kohustuslik kirjandus.

Peategelane pisike Jussike soovib, et alati oleks pühapäev, siis saaks kogu aeg lebotada ja tšillida ning midagi teha poleks vaja. Ja nii võtabki Jussike ette teekonna Pühapäevamaale, et kehtestada lõputu Pühapäev. Aga teel sinna tuleb Jussikesel läbida loo jutustamisest tuttav takistusterada - tema teele jäävad Esmaspäevamaa, Teisipäevamaa, Kolmapäevamaa, Neljapäevamaa, Reede, Laupäevamaa - ja alles siis on finaal, Pühapäevamaa. Loomulikult sunnivad nädalapäevad kõigis nädalapäevamaades Jussikest ka tegema tööd.

Loo arenedes Jussike õpib, et peale pühapäeva on ka kõik teised päevad (loe: tööd) head.

Tegu on kasvatusliku looga lastele aastast 1966.

Õpetamine on valikute tegemine, midagi räägid, midagi jätad rääkimata. Mida räägib meile Jussikese lugu?

Räägib hea ja korraliku luterliku loo - tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.

Töötegemine kuus päeva nädalas oli omalajal aksioom, mille üle ei vaieldud. Sellelt vundamendilt lausa õpetati lastele nädalapäevade nimetusi.