Džässistaar Cécile McLorin Salvant: tahan enda lauldavaid sõnu tunda ja neisse kaduda

Cécile McLorin Salvant, kelle album „Mélusine“ noppis hiljuti Grammy nominatsiooni parima džässalbumi kategoorias, ei ole tavaline hurmava häälega džässlaulja. Ta on julge näitleja, tugeva arvamusega loojutustaja ja žanripiiride kompaja.

Paljude intervjuude alguses kirjeldatakse seda, kuidas intervjueeritav kohale saabus, mis tal seljas oli või kuidas tema elutuba oli sisustatud. See lugu algab veidi teisiti, sest Salvanti elutoa asemel viibisin tema kontserdil legendaarses Village Vanguardi džässiklubis Manhattanil New Yorgis. Ometi tundus mulle, nagu oleksin astunud tema maailma: ta tundis end kui kodus ja tegi ka ülejäänud publikul oma „elutoas“, ühes maailma kuulsaimas džässiklubis olemise mõnusaks.

Mõni lugeja ehk teab, et ma ei ole ajakirjanik, vaid laulja. Seega tundus lõbusa kokkusattumusena see, et samal ajal kui olin New Yorgis end selle kultuurieluga kurssi viimas, paluti mul kirjutada lugu laulja Cécile McLorin Salvantist, kes just sel nädalal pidi esinema kuulsas Village Vanguardis. Minu meelehärmiks olid kontserdid välja müüdud! New York on aga imede linn ning asjad kipuvad juhtuma ja iseenesest laabuma. Tänu juhuste kokkusattumisele viibisin pianist Emmet Coheni kodukontserdil, kus esines Salvanti trummar Kyle Pool ning viibis ka tema tuurimänedžer. Järgmisel päeval sain rõõmusõnumi, et mind ootab pilet reedeõhtuseks kontserdiks!