MÄLUPANK | Peeter Päll: napilt läks. Nõukogude võim tahtis, et meilgi oleks Džon ja Njuu-Jork

Kas me pingutame üle? Ka võõrnimede ülitäpne kirjapanek võib õige veidraks kätte minna

See viis, kuidas me võõrkeelseid nimesid eesti keeles kirjutama peaksime, määrati ära hiljemalt 1911. aastal. Õieti jõudsime selleni kahes jaos: esimese sammu tegime uuele kirjaviisile üleminekul 1860.–1870. aastatel, kui otsustati, et isikunimede algkirjapilt säilitatakse.

Jakob Hurda sõnastuses (1864): „võõra keele suguharu nimed peavad nõnda kirjutatama, kuida nime kandjad ja nende suguharu pruugiks võtnud ja ei pea kirjutamise viisi mitte muudetama, olgu nimi Vene-, Prantsus-, Inglis-, Saksa- ehk Soome viisil kirjutatud, et segadust ei tõuse ja lugeja kahe-vahele ei jää, keda nimi tähendab.“ Kohanimed jäid tollal veel kõikuma kahe viisi, originaali säilitamise ja mugandamise vahel, ent 1911. a keelekonverentsil otsustati needki samale põhimõttele allutada.